From Wikipedia, the free encyclopedia
Lucius II (Gerardo Caccianemici dell'Orso, Gherardo Caccianemici dal Orso, Gherardo Caccianemici) oli paavst 1144–1145. Ta oli 166. paavst.
Lucius II | |
---|---|
Sünninimi | Gerardo Caccianemici dell'Orso |
Valitsemisaja algus | 9. märts 1144 |
Valitsemisaja lõpp | 15. veebruar 1145 |
Eelkäija | Coelestinus II |
Järeltulija | Eugenius III |
Sünnikoht | Bologna |
Surmakuupäev | 15. veebruar 1145 |
Surmakoht | Rooma |
Gerardo Caccianemici dell'Orso (Caccianemici tõlkes: vaenlasi jahtima) sündis Bolognas Alberto dell'Orso peres.
Caccianemici dell'Orso ühines nooruses augustiini regulaarkanoonikutega. Kirikuloolase J. N. D. Kelly andmetel sai ta Lucca San Frediano kongregatsiooni kanoonikuks. Salvador Miranda arvates asus ta aga Bologna Santa Maria in Reno kloostrisse.
Calixtus II määras Caccianemici dell'Orso detsembris 1122 Santa Croce in Gerusalemme kardinalpreestriks. Ta oli 1125 legaat Saksamaal, kus osales Lothar III valimisel Saksa kuningaks. 1126 osales ta Saksamaal Norberti määramisel Magdeburgi peapiiskopiks ja Würzburgi piiskopiga seotud tüli lahendamisel. Ta oli legaat Saksamaal 1127–1128, 1130–1131, 1133–1134 ja 1136.
Caccianemici dell'Orso oli 1128 või 1130 Benevento rektor (kuberner). Ta osales vaidluses Monte Cassino kloostri abti määramise üle. Innocentius II nimetas ta 1141 või 1143 kantsleriks ja raamatukoguhoidjaks.
Kardinal Caccianemici dell'Orso osales 4 paavsti valimistel 1124–1144.
Lucius II valiti paavstiks 9. märtsil 1144 Roomas San Gregorio al Celio kloostris ja pühitseti ametisse 12. märtsil Rooma Peetri kirikus. Ta võttis nime Lucius I järgi. Paavsti valimistel osales 42 kardinali.
Rooma kodanikud kuulutasid välja kommuuni, soovides ilmaliku ja kirikliku võimu eraldamist ning määrates patriitsiks vastupaavst Anacletus II venna Giordano Pierleoni. Sõjalist abi leidmata otsustas Lucius II endale ustavate vägedega rünnata veebruaris 1145 Kapitooliumi, kus paiknes Rooma kodanike senat.
Paavst sai rünnakus raskesti vigastada.
Lucius II tunnustas Portugali iseseisvumist.
Lucius II taastas mais 1144 Toursi metropoliidi jurisdiktsiooni Bretagne'is.
Lucius II otsis Rooma sisepoliitilise kriisi lahendamiseks abi Saksa kuningalt Konrad III-lt.
Lucius II kohtus juunis 1144 Cepranos Sitsiilia kuninga Ruggero II-ga (Roger II), sõlmides seitsmeaastase vaherahu. Kuningas lubas mitte korraldada rüüsteretki Kirikuriigi aladele, kuid ei tagastanud varem vallutatud alasid.
Lucius II kutsus Olomouci piiskopi Jindřich Zdíki Rooma.
Lucius II kinnitas Toledo peapiiskopi Pürenee poolsaare alade priimaseks.
Lucius II rajas 1145 Lesina piiskopkonna.
Lucius II palvel saatis Cluny kloostri abt Petrus Venerabilis Rooma 13 munka, kelle käsutusse andis paavst 19. jaanuaril 1145 San Sabba kloostri.
Lucius II määras juunis 1144 kardinaliks oma sugulase Ubaldo Caccianemici.
Lucius II määras 9 uut kardinali.
Lucius II lasi kardinalina renoveerida Rooma Santa Croce in Gerusalemme kiriku.
Lucius II ajal saabus Rooma teoloog Robert Pullen, kelle paavst määras kantsleriks.
Lucius II sai kroonik Godefriduse andmetel veebruaris 1145 Kapitooliumil asunud mässuliste Rooma kodanike vastases rünnakus kiviheitemasinast heidetud kivist raskelt vigastada ja suri saadud haavadesse 15. veebruaril Roomas San Gregorio al Celio kloostris.
Eelnev Coelestinus II |
Rooma paavst 1144–1145 |
Järgnev Eugenius III |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.