Loomuõigus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Loomuõigus on õigusteooria, milles usutakse, et on olemas mingisugused moraalipõhimõtted ja reeglid, mida inimene mitte mingil juhul muuta ei tohi ja mis kehtivad eranditult kõikidele inimestele. Selles õigusteoorias on õiguse kehtimise aluseks õiguse vastavus moraalile.[1]
Loomuõiguslik lähenemine õigusele on sama vana kui inimene ise ning on maailma ajaloo jooksul olnud ka kõige laiaulatuslikum õigusteooria. Loomuõigus on universaalne ja üldinimlik ning avaldub igas kultuuriruumis ja väärtussüsteemis erineval moel.[1] Näiteks võib loomuõigus lähtuda arusaamast, et Jumal on loonud selle maailma ja inimese ning kehtestanud selles oma 'loomuliku korra'.[2]
Loomuõiguse erisuse väljatoomise järele tekkis vajadus 18. ja 19. sajandil, kui esile kerkis õiguspositivism. Positivismi kohaselt pole õigusel moraaliga mingit pistmist ja õigus on kehtiv, sest inimene on selle pannud kehtima. Loomuõiguses on seevastu kindlad moraalinormid, millega õigus ei tohi vastuollu minna.[3]
Varem on eestikeelses kirjanduses kasutatud loomuõiguse (ladina ius naturale, kus ius 'õigus' ja naturale 'loomulik') kohta ka sõna loodusõigus.[3] Eesti keeles on saksa õigusteooria eeskujul levinud ka termin ülipositiivne õigus (saksa überpositives Recht). Selline sõnakasutus on problemaatiline, kuna see ei anna edasi mitte loomuõiguse ja positiivse õiguse vastandust, vaid jätab mulje, nagu oleks loomuõigus ülimalt positiivne õigus.
Loomuõiguse kontseptsioonile vastanduvad sotsiaaldarvinismi tugevama õiguse, elitaristliku klassühiskonna (esma)sünniõiguse ja paternalismi vanema õiguse kontseptsioon. Loomuõiguse kontseptsioonil on omad tõlgendused õigusteoorias, filosoofias ja teoloogias. Õigusfilosoofias on loomuõigusest välja kasvanud püüd sõnastada moraali käske ja seda järgiv kohtupraktika.[4]
Loomuõiguse kontseptsioon on Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni (1776) ning inimõiguste ja kodanike õiguste deklaratsiooni (1789) võtmekomponent. Sellest lähtub ka Prantsuse ja ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonid (1948) ning Euroopa Nõukogu Euroopa inimõiguste konventsioon (1953).