From Wikipedia, the free encyclopedia
Lodi lahing oli 10. mail 1796 Itaalia sõjakäigu raames toimunud kokkupõrge Johann Peter Beaulieu Saksa-Rooma/Austria armee Karl Philipp Sebottendorfi juhatuse all oleva arjergardi ja Napoleon Bonaparte Prantsuse armee vahel. Lahing lõppes auserlaste lüüasaamisega.
Lodi lahing | |||
---|---|---|---|
Osa Prantsuse revolutsioonisõjad | |||
"Lodi lahing." Louis-François Lejeune maal 1804. aastast. | |||
Toimumisaeg | 10. mai 1796 | ||
Toimumiskoht | Lodi, Itaalia | ||
Tulemus | Prantsuse võit | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Jõudude suurus | |||
| |||
Kaotused | |||
|
10. mail kella 09:00 paiku jõudis Prantsuse armee Vukasovići arjergardile järgi ning surus nad kuni Lodi linnani. Kuigi Vukasović vahetati Rossolini üksustega välja, oli linna garnison liiga väike, et vastupanu osutada ning prantslased vallutasid linna suuremate raskusteta. Edasi tuli Prantsuse vägedel vallutada linnast üle Adda jõe viiv sild. Silda kaitses vastaskaldalt aga Karl Philipp Sebottendorfi juhtimisel olev vägi, mis koosnes üheksast pataljonist, 14 kahurist ja kaheksast eskadronist ratsaväest. Kuna osa oma üksusi oli ta saatnud lähedalasuvaid külasid kaitsma, oli tal prantslaste vastu välja panna vaid 6577 meest, kes olid veel lisaks raskest marssimisest väsinud. Sebottendorf pidas paremaks sillapead kuni ööpimeduseni kaitsta, kuna päevavalguses taganemine oleks ohtlik olnud.[5] Sebottendorf oli sillale paigutanud kuus kahurit ning ülejäänud jätnud mõlemale poole silda.[2]
Austerlased proovisid silda hävitada, kuid Prantsuse kahurituli takistas seda.[6] Sild ise oli aga kitsas ning lihtsa puidust ehitusega.[7]
Prantsuse väed, mis sillani olid jõudnud, ei olnud piisavalt tugevad ning tõrjuti kartetšitulega tagasi. Seepärast järgnes mitu tundi kestnud ootamine, kuni lõpuks saabusid kohale Prantsuse kahurid. Järgnes Austria positsioonide tugev pommitamine. Väidetavalt aitas ka Napoleon kahureid sihtida, mille tõttu tema sõdurid teda hiljem le petit caporal-iks (väike kapral) kutsuma hakkasid. Samal ajal saatis ta ka Beaumonti ratsaüksuse teist ületuskohta otsima.[8][2]
Napoleon teadis, et kui teist ületuskohta ei leita, tuleb sillale tormi joosta. Selleks kogus ta kokku ligi 3500-mehelise grenaderiüksuse ning käskis neil rünnakuga alustada. Peale kõne pidamist palus Pierre-Louis Dupas, et tema karabinjeerikompanii rünnakut juhiks. Prantslaste rünnak algas kell 18:00, austerlased vastasid sellele tugeva kahuritulega. Mõned üksused hüppasid sillalt vette ning võtsid madalikel positsioonid sisse. Prantsuse esimene rünnak kannatas suuri kaotusi ning suruti tagasi. Teise rünnaku jaoks asusid mitmed kõrged Prantsuse ohvitserid nagu näiteks Massena, Berthier, Dallemagne, Lannes, Cervoni ja isegi Napoleon sõdureid innustama.[9][2]
Teine Prantsuse rünnak osutus edukaks, tungides kuni vastaskaldani välja ning surudes austerlased tagasi. Sebottendorf suutis veel enda üksused kokku koguda ning vasturünnakule asuda, mis peaaegu sillani välja jõudis. Prantslased said aga abivägesid. Beaumonti ratsavägi oli ka lõpuks ületuskoha leidnud ning ründas austerlasi tiivalt, see surus nad tagasi. Sebottendorf taganes ning marssis Beaulieu peaväele, mis taganes Mantova linnani, järgi. Osa Austria sõdureid taganesid Cremani ning mõned üksused hoidisid õhtupimeduses veel prantslasi eemal. Terzi jalaväerügemendis nr. 16 teeniv ooberst Ernst von Attems juhatas seda arjergardi ning sai ka lahingus surma.[10][11][2]
Lahingus hukkus Austria poolel 153 meest, haavata sai 182 ning vangi langes 1701 meest. Kaotati ka kõik kahurid (kahurite arv erineb allikates[3][2]). Prantsuse poolel oli hukkunuid kuskil 350.[2]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.