Lõõdla järv
järv Võrumaal From Wikipedia, the free encyclopedia
Lõõdla järv (ka Leedla järv, Lõõdva järv, Leedva järv) on järv Võrumaal Võru vallas. Tegu on tüüpilise orujärvega, mis on mõõtmetelt 98,7 ha suur ja 3,75 km pikk. Selle sügavaim punkt on 8 m allpool veepinda, keskmiseks sügavuseks on 3,9 m.[2]
| Lõõdla järv | |
|---|---|
 | |
| Sissevool | Luhasoo oja |
| Väljavool | Antsla jõgi |
| Valgla suurus | 5,6 km² |
| Pindala | 98,7 ha |
| Pikkus | 3750 m |
| Laius | 510 m |
| Keskmine sügavus | 3,9 m |
| Suurim sügavus | 8 m |
| Maht | 2 991 300 m³[1] |
| Koordinaadid | 57° 52′ 6″ N, 26° 39′ 19″ E |
Järv paikneb Otepää kõrgustiku kaguosas, täpsemalt loode-kagusuunalises Urvaste ürgorus, kus asub ka Lõõdlast loodesse jääv Uhtjärv.[1] Järve kaitseks on moodustatud Lõõdla järve hoiuala.
Järve ümber on valdavalt küllaltki vahelduv, ent samas väikeste kõrgusvahedega küngastik, mis on ühtlasi Karula kõrgustiku kirdetiivaks. Ümbruskonna pinnakate erineb paiguti: põhjapool on see enamasti savise koostisega, lõunas ning kagus pigem liivane ja kruusane. Urvaste ürgoru, milles järv paikneb, veerud on Lõõdla ümbruses järsud ning kaetud metsa ja võsaga, järve loodepoolses otsas on ka heinamaad. Samas on ürgoru veerud Lõõdla juures Uhtjärvest madalamad ning jäävad järvest veidi eemale. Järve kaldad on valdavalt lausad, peaasjalikult mudased, ajuti liivased. Loodekallas on kohati järsk, osalt aga esineb seal sarnaselt kagukaldale madalaid soiseid kohti.[1]
Kujult on järv pikk (3,75 km) ja kitsas (keskmiselt 285 m), olles lähedal asuvast Uhtjärvest siiski pisut laiem. Lõõdla nõgu on rennikujuline, võrdlemisi vahelduva põhjareljeefiga. Järve keskel asub väiksemõõduline Mususaar. Põhjakaldas asetseb väike laht, mida on kutsutud Abajaks. Järve loodepoolset osa on nimetatud Luhaotsaks (ka Luhaotsa järv),[3] kaguosa Haavajärveks. Keskkoht on madal ja väga kõva põhjaga. Järve põhi on peamiselt kaetud mudakihiga, mis pole samas eriti sügav (keskmiselt umbes 0,3 meetrit). Kallaste lähistel on see ka osalt liivane ning kohati, näiteks järve loodeosas, leidub põhjas suuri kive. Järve sügavaim punkt on 8 m allpool veepinda, keskmiseks sügavuseks on 3,9 m.[1]
Järve voolab mitmeid kraave ning selle loodeossa suubub väike Luhasoo oja. Kagu- ja loodekaldal leidub allikaid, mis on suviti sarnaselt järve voolavate kraavidega võrdlemisi kuivad. Kagupoolset allikate vesi pärineb ilmselt aluspõhja liivakivist. Järve väljavool kulgeb kraavi kaudu Vaabinasse, sealt edasi Antsla jõkke ning Jõgari järve kaudu Väike-Emajõkke. Varem kulges väljavool Lõõdla kaguosas paikneva väikse oja kaudu Võhandu jõkke. Suviti on tavapärane väljavoolu katkemine. Suurveeajal tõuseb järve veepind maksimaalselt 0,5 m jagu, misjärel hakkab liigvesi kaguotsast välja voolama. Kuivematel perioodidel võib veepind alaneda sedavõrd, et keskosa põhi jääb kuivaks ning koolmekoht muutub jalgsi ületatavaks. Hoovusi esineb Lõõdla järve harva.[1]
Lõõdla järve vett on kirjeldatud väheläbipaistva ja kollakasrohelisena. Temperatuuri hüppekihti järves ei esine: pindmiseks vee temperatuuriks mõõdeti 1952. aasta juulis tehtud uuringute ajal 17,5 °C, 6-7 m sügavusel 17,4 °C. Vees on keskmiselt mineraalaineid, vähesel määral orgaanilisi aineid (peamiselt autohtoonsed). Suviti on pinnavee hapnikusisaldus vähenev, sarnane põhjalähedase veekihi hapnikusisaldusega. Talviti on põhjalähedane vesi pea täielikult hapnikuvaene ning hapnik koondub pinnalähedastesse kihtidesse. Põhjalähedast veekihti iseloomustab veel mõnevõrra suurem mineraal- ja orgaaniliste ainete sisaldus. Eesti järvede hüdrokeemilise klassifikatsiooni järgi kuulub Lõõdla järv IC rühma.[4]
Sügiseti külmub järv küllaltki ühtlaselt, välja arvatud paaripäevase viivitusega sopp põhjakalda lähistel. Eriti talviti, paksu lumekatte korral, võib esineda järve osalist ummuksisse jäämist.[5]
Taimestik
Ehkki taimestikku esineb järves mahu poolest keskmiselt, on ära märgitud selle liigirikkust. 1952. aastal toimunud uuringute ajal tuvastati Lõõdlas 23 liiki suurtaimi, mis hõlmasid järvest umbes kolmandikku ja ulatusid kuni 3,5 meetri sügavusele vee alla. Kaldaveetaimede vööndit on peetud ebaühtlaseks nii liigilise koosseisu kui laiuse poolest: vahelduvalt esinevad selles iseseisvate või segakogumikena näiteks pilliroog (ühtlasi vööndi domineeriv liik, mis ümbritseb ka järve keskel paiknev Mususaart), järvekaisel, sooalss, konnaosi. Ujulehtedega taimesid leidub rohkesti ainult järve kagutipus, mujal puudub see täiesti või esineb vaid üksikute kogumikena kaldaveetaimede vahel. Liikidest esineb järves vesiroos, ujuv penikeel, vesikupp, vähemal määral vesi-kirburohi. Veesisene taimestik moodustab pea kogu kaldajoone ulatuses pideva vööndi, kattes eriti laiaulatuslikult järvepõhja Lõõdla kagutipus. Valitsevaks liigiks on veesiseste taimede puhul vesikatk, selle järel mh kardhein, tähkjas vesikuusk, samuti kaelus- ja läik-penikeel.[5]
Fütoplankton
Fütoplanktoni arvukus oli 1952. aasta mõõtmiste ajal järves keskmine. Sini-, räni- ja rohevetikad olid esindatud üsna võrdse hulga liikidega, algrohevetikaid ja ikkesvetikaid leidus vähemal hulgal. Kokku tuvastati 87 taksonit, nende hulgas 9 planktoniliiki. Avavee planktoni hulgas leidus peamiselt ränivetikaid (Tabellaria fenestrata ja Fragilaria crotonensis), subdominandina leidus nende kõrval ruskvetikat Ceratium hirundinella t. silesiacum. Kaldavöötmes valitsesid eelnimetatud ränivetikate liigid, ent sagedamatena esines sinivetikaid nagu Anabaena hassalii ja Anabaena spiroides.[5]
Loomastik
Lõõdla järve põhjaloomastiku asustustihedust hinnati 1952. aastal keskmiseks, selle põhiosa paiknes 1,5–2,3 m sügavusel, kus leidus kõikide isendirühmade esindajaid. Järve põhjaloomastiku biomassi hinnati kõrgeks. Põhjaloomastikust suurema osa moodustasid surusääsklaste vastsed (55–88%), kellest tihedamalt esines kõigis sügavustes (sh eriti litoraalialal) Chironomus f. l. plumosus ning Procladius. Litoraalis leidus ka Limnochironomus gr. tritomus 't ja Endochrionomus tendens 'it. Alates 2,3 m sügavuselt leidus nende kõrval ka klaasik- ja habesääsklaste ning vähemal hulgal väheharjasusside vastseid.[6]
Väheharjasussidest leidus järves üldisemalt rohkemal määral Limnodrilus hoffmeisteri 't. Arvukamalt olid esindatud ka vesikakandid, vesilestad, limused (Pisidium, Valvata, Bitynia ja Planorbis) ning ühepäevikuliste vastsed (Caenis horaria, v-o ka Centroptilum).[6]
Kuni Teise maailmasõjani elas soodsate elutingimuste tõttu järves arvukalt jõevähke. 1930. aastatel püüti Lõõdlast keskmiselt 50 000 vähki aastas, millest enamus eksporditi edasi Rootsi. 1950. aastatel märgiti aga populatsiooni märkimisväärset langust. Üheks põhjuseks on peetud järvevees linaleotamist. 1957. aastal avastati Lõõdla kallastelt ohtralt ondatrate söödud vähkide jäänuseid. Järves on esinenud vähkide lapihaigust, samuti on veest leitud jõevähiparasiite Branchiobdella pentodonta ja Branchiobdella astaci.[7]
Zooplankton
Zooplanktoni mahukuse ja liigirikkuse poolest oli Lõõdla samuti võrdlemisi keskpärane. Avaveevöötmes olid suviti valitsevaks aerjalalised (Eudiaptomus graciloides, Mesocyclops oithonoides ja Mesocyclops leuckarti) ja vesikirbulised (Chydorus sphaericus, Daphnia cuculluta, Daphnia cristata, Bosmina c. coregoni ja Diaphansoma brachyurum). Järve kaguosas ehk Haavajärves olid domineerivaks ka keriloomad (Polyarthra, Keratella cochlearis). Lisaks leidus vees vesikirbuline Leptodora kindti ja kalaparasiit Argulus. Talviti on avavees valitsevaks keriloomad Keratella ning aerjalalised Eudiaptomus graciloides ja Cyclops kolensis, vesikirbulisi talviti ei esine. Kaldavöötmes esineb kolme rühma üsna võrdselt: vesikirbulistest peamiselt väike nokik, aerjalalistest Mesocyclops oithonoides ning keriloomadest Polyathra.[5]
Kalastik
Aastatel 1929–1931 alguses toodi järve sisse karpkala (kokku 1250 isendit), koha (250 isendit), peipsi siiga (30 000 maimu) ja jõeforelli (1000 maimu), mõnedel andmetel ka säinast. 1952. aastal hindasid teadlased, et sissetoodud liigid (mööndavalt v.a. koha) ei suutnud järves püsivalt elutsema jääda. 1961. aastal lasi kolhoos "Linda" järve kokre (200 isendit, v-o hõbekokre), peledit (50 000 isendit) ja haugi (750 000 vastset), 1962. aastal lisaks klaasangerjat (80 000) ning 1963. aastal peipsi siiga (5000 vastset).[7]
1952. aasta seisuga oli valitsevaks kalaliigiks latikas. Tema järel esines särge, ahvenat, haugi, kiiska, koger, hinki ja vingerjat. Enne Teist maailmasõda leidus Lõõdlas ka suurel hulgal linaskeid, kuid hilisem lõhkeainetega kalapüüdmine on nende arvukust kärpinud. Mõnedel andmetel elutsevat järves ohtralt mudamaimu.[7]
Järvel on pidevalt kalastatud.[7]
Linnustik
Lõõdlat on nimetatud tuttpüti-tüüpi järveks. 1952. aasta mõõtmiste ajal pesitseski seal üks paar tuttpütte ja mitmeid kõrkja-roolinde.[7]
Evar Saar on märkinud, et vanemates allikates esineb järve kui Ledtla (1627), Lööt (1638), Ledla See (1783) ja Löödla Jerw (1865). 17. ja 18. sajandi kaartidel on järve ajuti nimetatud Majala küla järgi kui Mahella Lacy (1684) ja Mahella Siöö (1737).[8] Samuti on kasutatud varianti Leedla See.[1]
Kohalikus kõnepruugis on järv üldiselt tuntud kui Lõ̭õ̭dla, harvem kui Lõ̭õ̭dva. Saar viitab, et nimi on läbi ajaloo püsinud võrdlemisi muutumatuna ning -la nimelõpp on Võrumaa vanades järvenimedes küllaltki levinud. Järve suurust arvestades võib Lõõdla nimi olla vanem kui "läänemeresoome keelevormis tekkinud kohanimed".[8]
Järve idakaldal asub kõrgem kink, mille lõunaveerul paikneb maakividest kalme, mis on rahvapäraselt tuntud kui Kirikuase ja Kabelimägi. Kalmekivide vahele on maetud surnuid koos hauapanustega. Kivikalme on paiguti 0,5–0,75 m kõrgune.[7]
Enne Esimest maailmasõda sulges Vaabina mõisnik järve väljavoolu tammiga ning juhtis äravoolava vee kraavi kaudu ümber oma mõisasse. Selle tagajärjel tõusis Lõõdla veepind, mis põhjustas järveäärsete talude heinamaadel üleujutuse. Talupojad andsid mõisniku kohtusse ning selle tulemusel vähendati tammi kõrgust umbes meetri võrra.[1]
22.–24. juulil 1952 toimusid järve teaduslikud süvauuringud. Nende ajal elas järve kallastel ja läheduses mõnikümmend peret Mäekülä ja Majala küladest ning Vaabina asundusest. Järves leotati vähesel määral linu ning selle ääres olid kolhoosi "Linda" karjamaa. Lisaks piirnesid järvega Sõmerpalu sovhoosi ja kolhoosi "Pioneer" maavaldused. Väljavoolul, ca 3 km kaugusel, asus järvevett kasutav Vaabina koorejaam. Piimatööstuse tamm mõjutas ka järve veetaset.[4]
Rahvaluule
Rahvaluules esineb Lõõdla järv seoses "vanasti" selle kaldal paiknenud kirikuga, mis "sõja ajal" hävis. Kiriku kell paiknevat jätkuvalt järve põhjas.[7]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
