Keemilised kiudained
From Wikipedia, the free encyclopedia
Keemilised kiudained on kiudained, mida looduses valmiskujul ei leidu. Neid saadakse kas keemiliselt töödeldud looduslikest ühenditest või siis sünteetilistest kõrgmolekulaarsetest ühenditest. Looduslikest ühenditest saadavaid keemilisi kiudaineid nimetatakse tehiskiudaineteks ja sünteetilistest ühenditest saadavaid kiudaineid sünteeskiudaineteks.
Kiudude keemilise liigituse järgi on tehis- ja sünteeskiud orgaanilised kiudained.[1] Keemiliste kiudainete hulka loetakse ka anorgaanilised kiud, näiteks klaas-, süsinik- ja metallkiud.
Tehiskiudaineid saadakse peamiselt puidu- ja puuvillatselluloosist ning taimsetest ja loomsetest valkudest (valkkiudained).[2]
Sünteeskiudude lähteaineid saadakse madalmolekulaarseid aineid polümeerides või polükondenseerides. Kasutatakse mitmesuguseid lähtepolümeere, et saada erisuguste omadustega kiudaineid, mis võivad olla väga sarnased looduslike kiududega (villaga, siidiga). Lähtepolümeeridest toodetakse kiudu kuiv- või märgketrusmenetlusel.
Lähtepolümeeri põhiahela koostise järgi eristatakse süsinik- ja heteroahelaga kiudaineid. Süsinikahel koosneb ainult süsiniku aatomitest, heteroahela makromolekuli peaahelasse kuuluvad peale süsiniku ka heteroaatomid. Süsinikahelaga sünteeskiudude lähtematerjaliks on näiteks polüakrüül, polüeteen, polüpropüleen, polüvinüülalkohol, polüvinüülkloriid; heteroahelaga kiudainetel polüamiid, polüester, polüimiid, polüuretaan.[2]
Igast materjalist toodetakse mitmeid erisuguste omadustega sünteeskiudaineid, kusjuures sama kiudaine tootenimetused võivad olla riigiti erinevad.