Kosmosepõhine Infrapunasüsteem
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kosmosepõhine Infrapunasüsteem ehk Space-Based Infrared System (SBIRS) on USA õhujõudude hallatav militaarne kosmoseprogramm, mille eesmärk on suurendada Ameerika Ühendriikide võimekust ballistiliste rakettide avastamisel, tõrjumisel ja lahinguruumi iseloomustamisel. SBIRS on terviklik süsteem, mille osadeks on satelliidid geosünkroonsel orbiidil, Molniya orbiidil ja madalal Maa orbiidil ning maapealsed kontrollkeskused. Satelliidid kasutavad infrapunaandureid, mis tuvastavad raketi selle emiteeritud soojuskiirguse kaudu. Lisaks raketi väljalaske tuvastamisele jälitavad satelliidid raketti kogu teekonna ulatuses ja edastavad saadud informatsiooni maapealsetesse kontrollkeskustesse, kus andmeid analüüsitakse.[1][2] Geosünkroonsele orbiidile sooviti algselt saata vähemalt neli satelliiti, millest kaks, GEO-1 (USA-230, 2011) ja GEO-2 (USA-241, 2013), on juba orbiidil ning GEO-3 ja GEO-4 on testimisfaasis.[3] GEO-3 loodetakse toimetada USA õhujõudude käsutusse 2014. aasta lõpus ja GEO-4 aastal 2015.[4] Lisaks on USA õhujõud sõlminud firmaga Lockheed Martin, kes on SBIRS-programmi peatöövõtja, 1,86 miljardi dollari suuruse lepingu GEO-5 ja GEO-6 valmistamiseks.[5] SBIRS-i raames on Molniya orbiidile saadetud kaks satelliiti, HEO-1 (USA-184, 2006) ja HEO-2 (USA-200, 2008), mis on varustatud ballistiliste rakettide varajase kindlakstegemise ja nende eest hoiatamise süsteemidega.[6] 2001. aastal võttis MDA (Missile Defense Agency) osa SBIRS-programmist, mis hõlmas satelliite madalal Maa orbiidil (SBIRS Low), enda haldusse ning programm nimetati ümber "Kosmose jälgimise ja seire süsteemiks" (Space Tracking and Surveillance System, STSS).[7] STSS-i keeruka ja uuendusliku tehnoloogia testimiseks on Maa-lähedasele orbiidile saadetud kolm satelliiti: STSS-ATRR (USA-205, 2009), STSS Demo 1 (USA-208, 2009) ja STSS Demo 2 (USA-209, 2009).[8][9]
SBIRS-programmi eeldatav maksumus on osutunud tunduvalt suuremaks, kui esialgu plaaniti. 1996. aastal prognoositi programmi maksumuseks 4,6 miljardit dollarit, kuid 2012. aasta seisuga on programmi eeldatav maksumus suurenenud 18,3 miljardi dollarini, mis on esialgselt prognoositud summast 297,4% suurem.[10] Olenemata eelarve ja tehniliste küsimustega seotud probleemidest, on USA õhujõud otsustanud programmi jätkata ning alternatiive mitte rakendada.[11]