Konnektor (keeleteadus)
From Wikipedia, the free encyclopedia
Konnektoriks ehk konnektiiviks nimetatakse formaalse keele või loomuliku keele loogilisi konstante, mille abil lausetest moodustatakse liitlauseid.
Kõige tuntumad on lauseloogika konnektorid. Need väljendavad kahe- või ühekohalisi tõeväärtuslikke funktsioon, millega lausetest moodustatakse uusi lauseid ning vastavalt propositsioonidest uusi propositsioone.
Loomulikus keeles esinevad lauseloogika konnektoritena näiteks järgmised väljendid:
- ja; aga (võivad väljendada konjunktsiooni)
- või (võib väljendada (disjunktsiooni või "välistavat "võid"")
- kui; kui ... siis; ainult siis, kui (võivad väljendada implikatsiooni)
- siis ja ainult siis, kui; parajasti siis, kui (võivad väljendada ekvivalentsi)
- ei; pole tõsi, et; ei pea paika, et (väljendavad eitust)
Lauseloogika formaalses keeles on levinumad konnektorid:
- ¬ (väljendab eitust)
- ~ (väljendab eitust)
(väljendab konjunktsiooni)
- & (väljendab konjunktsiooni)
(väljendab disjunktsiooni)
(väljendab materiaalset implikatsiooni)
(väljendab materiaalset implikatsiooni)
(väljendab materiaalset implikatsiooni)
(väljendab ekvivalentsi)
(väljendab ekvivalentsi)
(väljendab ekvivalentsi)
Näiteks lausetest "Mul ei ole sõpru" ja "Sul on hea tuju" saab loomuliku keele lauseloogika konnektorite abil moodustada laused
- Mul ei ole sõpru ja sul on hea tuju.
- Kui mul ei ole sõpru, siis sul on hea tuju.
- Mul ei ole sõpru, kui sul on hea tuju.
- Mul ei ole sõpru siis ja ainult siis, kui sul on hea tuju.
- Ei pea paika, et mul ei ole sõpru.
Kui formaalses keeles vastab lausele "Mul ei ole sõpru" täht P ja lausele "Sul on hea tuju" täht Q, siis saab ülaltoodud laused lauseloogika formaalses keeles kirja panna nii:
- P & Q
- P
Q
- Q
P
- P
Q
- ¬P