From Wikipedia, the free encyclopedia
Kendo (jaapani keeles 剣道 (kendō) 'mõõga tee') on tänapäevane jaapani võitluskunst, mis põhineb mõõgavõitluskunstil (kenjutsul).
Kendo juured ulatuvad 16. sajandi Jaapani mõõgavõitluse kenjutsu koolkondadesse. Esialgu õpiti mõõga (shinken, katana) käsitsemist võitluses peamiselt puumõõga (bokutō või bokken) abil. Et puumõõk osutus paarisharjutustes ohtlikuks, võeti 18. sajandil kasutusele bambusritvadest mõõk (shinai) ja seejärel üsna pea ka spetsiaalselt kendo harjutamiseks mõeldud kaitsete komplekt (bogu või kendogu).
Tänapäevases kendos on neli lubatud rünnakut – löögid pähe, randmesse ja keha küljele ning torge kõrri. Et rünnak oleks punktivääriline, peab see olema sooritatud teatud kindlal moel; pelk tabamus ei ole piisav.
Kendo on tänapäeval aktiivne võistlussport. Maailmameistrivõistlused toimuvad alates 1970. aastast iga kolme aasta tagant.
Kendo on olnud pidevas muutumises. Tänapäevane kendo pärineb umbkaudu 19. sajandi keskpaigast. Mõningad alged pärinevad märksa varasemast ajast ning mõned muudatused on toimunud üsna hiljuti. Tihti võrdsustatakse kendo ajalugu Jaapani mõõgavõitluse ajalooga. Järgnevalt on käsitletud üksnes tänapäevase kendo arengut.
Kendo arengut mõjutasid erinevad ajaloolised mõõgavõitluse koolkonnad. Tänapäeval pole teada, millised koryū-kenjutsu koolkonnad täpselt kendot mõjutasid. Kuid mõningad põhimõjutajad on siiani äratuntavad. Tuntumaiks neist on Jikishinkage-ryū, Nakanishiha Ittō-ryū ja Hokushin Ittō-ryū. Need kolm koolkonda aitasid Edo perioodi lõpul oma Gekiken-treeninguga (撃剣) (vabavõitluse treening shinai ja boguga) kaasa taolise vabavõitluse levikule, pannes sellega aluse tänapäevasele kendole.
Kendo on Jaapanis väga populaarne spordiala. Populaarsuselt jääb ta alla üksnes sumole ja pesapallile. Judo kõrval on kendo väga levinud kooli- ja ülikoolispordiala.
Kendo riietus koosneb hakama'st ja keiko-gi'st. Hakama on indigosinine. Gi on kas indigosinine või valge. Enamasti kantakse üleni tumesinist riietust. Jaapanis kannavad naised tihti valget hakamat ja keiko-gid.
Kendo kaitsmed (bogu) koosnevad neljast osast ning kaitsevad pead, kõri, randmeid ja keha külgi.
Sarnaselt teiste budo-aladega omistatakse kendos vööastmeid, mis näitavad harjutajate oskustaset ja hierarhiat. Vöötaseme saamiseks tuleb sooritada eksam, mida hindab hindamiskomisjon. Järgud ja vööeksamid toimivad ka kui vahe-eesmärgid harjutamisel. Järkudeväliseid eristajaid – nagu värvilised vööd judos – kendos ei kasutata. Esimeseks vööastmeks on 6. kyū ning sealt edasi kuni 1. kyū-ni. Sel ajal omandab kendoka kendo baasteadmisi.[2]
Kyu tasemetele järgnevad dan-järgud, esimesest kuni kaheksanda danini. Kuni 1956. aastani olid kendos kasutusel dan-järgud 1.–5. danini, millele järgnesid õpetajajärgud renshi, kyōshi ja hanshi. 1957. aastal kasvas dan-järkude arv 10. danini ning õpetajajärke omistati dan-järkudega kõrvu – alates 6. danist võis taotleda ka õpetajajärku.[3] Nüüdseks on 9. ja 10. dani omistamisest loobutud. Ühtegi 10. dani enam elus ei ole, kuid mõned 9. danid veel on. 10. danini jõudsid viis kendokat: Moriji Mochida, Gorō Saimura, Yūji Ōasa, Kinnosuke Ogawa ja Hakudō Nakayama. Praegu on kõrgeimaks kendo järguks 8. dan hanshi.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.