Keeletüpoloogia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Keeletüpoloogia on keeleteaduse haru, mis tegeleb keelte liigitamisega nende ehituse alusel. Keeletüpoloogia uurimisobjektid on keeletüübid[viide?].
Teine olulisem keelte liigitamise alus on keelesugulus. Keeletüpoloogias on keelesugulus ja keelte vahelised kontaktid olulised ainult niivõrd kui need tingivad sarnasusi keelte struktuuris.
Keeletüpoloogial on kaks põhiülesannet: selgitada välja keeleuniversaale ehk kõikidele keeltele ühiseid jooni ja kindlaks määrata keelenähtuste varieerumise piire ning selle alusel jagada nähtusi ja keeli tüüpideks.
Keeleuniversaalid on nähtused, mis kehtivad enamikus või kõigis maailma uuritud keeltes. Tänapäeva keeletüpoloogiat huvitavad peamiselt tingimuslikud universaalid. Need on sellised ühisjooned keeltes, kus seostatakse kaks keelenähtust ja esitatakse need tingimusliku väitena: "Kui keeles on X, siis on seal ka Y".
Keele juures saab uurida selle erinevaid tasandeid. Tüpoloogias eristatakse vastavalt keeletasanditele fonoloogilist, morfoloogilist ja süntaktilist tüpoloogiat. Enam tuntakse kaht viimast.[1]