From Wikipedia, the free encyclopedia
Durrani riik (puštu keeles د درانيانو ټولواکمني; ka Durrani impeerium, Sadozai riik või Afgaani riik)[1] oli Ahmed-šahh Abdali asutatud riik Kesk-Aasias, Lähis-Idas ja Lõuna-Aasias. Kõrgajal kuulusid riigi alla tänapäeva Afganistani ja Pakistani alad, lisaks Iraani kirde- ja kaguosa, Ida-Türkmenistan ja Loode-India.[2][3]
Ahmad-šah Abdali oli Muhammad Zaman Khan Abdali (Abdali pealiku) poeg ja Nader-šahh Afšari ülem. Pärast Ahmad-šahhi surma jäid Abdalid mitmeks põlvedeks Afganistani valitsejateks. Ühendades vallutustega oma hõimu, võttis Ahmad-šahh Abdali 1747. aasta juunis Afganistani enda kontrolli alla ja sai Afganistani kuningaks. Pärast ühendamist muutis Ahmad-šahh Abdali oma hõimu nime "Durraniks", ning sai edaspidi nimeks Ahmad Shah Durrani.
Pärast Nader-šahh Afšari surma 1747. aasta juunis kuulutas Ahmad-šahh Durrani enda omaks ka Kandahari piirkonna. Sealt vallutas ta samal aastal Ghazni, Kabuli ja Peshawari. 1749. aastal loovutas mogulite valitseja afgaanidele suure osa Loode-Indiast. Seejärel suundus Ahmad-šahh läände, et võtta enda valdusse Mašhad, mida valitses Šahrokh-šahh. Järgmisena saatis ta armee alistama Hindukušist põhjapool asuvaid alasid ning pärast seda hakkasid kõik erinevad hõimud tema ettevõtmistega ühinema. Ahmad-šahh ja tema väed tegid neljal korral vallutusretki ka Indiasse, kus nad võtsid enda kotrolli alla Kashmiri ja Pandžabi piirkonna. 1757. aasta alguses vallandas ta Delhi, kuid lubas mogulite dünastial edasi valitseda tingimusel, et nad tunnustavad Ahmad-šahh Durrani ülemvõimu Punjabis, Sindhis ja Kashmiris.
Pärast Ahmad-šahh Durrani surma umbes 1772. aastal sai tema pojast Timur-šahh Durranist järgmine Durrani dünastia valitseja, kes otsustas teha riigi uueks pealinnaks Kabuli ja kasutas talvepealinnana Peshawari. Durrani riiki peetakse tänapäevase Afganistani riigi aluseks, Ahmad-šahh Durranit peetakse Rahvuse isaks.[4]
Aastal 1709 sai Mir Wais Hotak, Kandahari provintsi Ghilji suguharu pealik, Safavidi pärslastest iseseisvaks. Aastatel 1722–1725 valitses tema poeg Mahmud Hotak suurt osa Iraanist ja kuulutas end Pärsia šahhiks. Hotaki dünastia sai oma lõpu 1738. aastal, kui afshariidid, keda juhtis Pärsia Nader-šahh Afshar, kukutasid ja pagendasid nad.
Aasta 1747 tähistab ühtse Afganistani tekkimist, riik oli sõltumatu nii Pärsia kui ka Moguli riikidest. Juulis 1747 otsustas loya jirga (suurnõukogu) Kandahari linna lähedal, et afgaanide uueks juhiks saab Ahmad-šahh Durrani, sellega asutati Durrani dünastia. Vaatamata sellele, et Ahmad-šahh oli enda konkurentidest noorem, oli tema kasuks mitu kaalukat tegurit. Ta kuulus austatud, poliitilise taustaga perekonda, tema isa oli olnud Herati kuberner, kes hukkus lahingus, kaitstes afgaane.
Üks Ahmad-šahhi esimesi sõjalisi otsuseid oli vallutada Ghiljilt Qalati Ghilji ja Ghazni ning võtta enda kontrolli alla Mogulite poolt määratud asevalitsejalt Nasir-khaanilt Kabul ja Peshawar. Aastal 1749 sunniti Moguli keisril Ahmad-šahh Bahaduril loovutama Ahmad-šahh Durranile Sindi, Punjabi piirkonna ja suure tähtsusega Induse jõe tagused alad, vastutasuks ei rünnanud afgaanid mogulite pealinna. Saanud verevalamiseta märkimisväärsed alad ida suunal, pöördus Ahmad-šahh läände, et võtta enda valdusse Mashhad, mida valitses Nader-šahh Afshari pojapoeg Šahrukh Afšar. Järgmisena saatis Ahmad-šahh armee alistama Hindukuši mägedest põhja pool asuvaid alasid. Lühikese ajaga võttis afgaanide armee oma kontrolli alla tadžikid, hazarad, usbekid, türkmeenid ja teised Põhja-Afganistani hõimud. Ahmad Shah ründas Moguli riigi jäänuseid veel kolmandat ja neljandat korda, sellega tugevdades ta kontrolli Kashmiri ja Pandžabi piirkondade üle, kusjuures Lahore'i said valitsema afgaanid. Ta piiras 1757. aastal Delhit, kuid lubas Mogulite dünastial jääda linna valitsema tingimusel, et nad tunnustavad Ahmad-šahhi ülemvõimu Pandžabis, Sindis ja Kashmiris. Ta jättis oma teise poja Timur-šahhi Indiasse afgaanide huve kaitsma ning naasis ise Afganistani.
Ahmad-šahh tundis muret Hiina Qingi dünastia laienemisest Kasahstani idapiirini ning püüdis koondada naaberuskonna moslemikanaate ja kasahhe rünnakuks Hiina vastu, tuueks ettekäändeks läänepoolsete moslemite vabastamise.[5] Ahmad-šahh peatas Qingi Hiinaga kauplemise ja saatis väed Kokandi.[6] Kuid kuna tema vallutusretked Indias olid riigikassat tublisti tühendanud ja tema väed olid kogu Kesk-Aasias hõredad, ei olnud Ahmad-šahhil piisavalt ressursse, et teha enamat saadikute saatmisest Pekingisse. Läbirääkimised hiinlastega vilja ei kandnud.
Põhja-Indias oli mogulite võim pärast 1707. aastal keiser Aurangzebi surma pidevalt vähenenud. Aastatel 1751–1752, kui Balaji Bajirao oli peshwa, sõlmisid Maratha ja Mogulid Ahamdiya lepingu.[8] Selle lepinguga hakkas Maratha, pealinnaga Punes, kontrollima peaaegu kogu Indiat ning mogulite kontrolli alla jäi ainult Delhi. Marathad püüdsid nüüd laiendada oma kontrollpiirkonda India loodeosa suunal. Ahmad-šahh korraldas Moguli pealinna röövretke ja naasis suure saagiga. Afgaanidele kätte maksma saatis peshwa Balaji Bajirao Raghunathrao. Ta alistas Pandžabis rohillad ja afgaani väeosad ning tal õnnestus Timur-šahh enda õukonnaga Indiast välja saata ning võtta Lahore, Multan, Kashmir ja teised subahhid Attocki India poolelt Maratha võimu alla.[9] Pärast 1757. aastal Kandahari naasmist oli Ahmad sunnitud minema uuesti Indiasse ja seisma silmitsi Maratha konföderatsiooni rünnakutega.
Ahmad Shah kuulutatas Marathade vastu džihaadi (islami püha sõja) ning tema armeega liitusid võtlejad erinevatest Afganistani hõimudest, sealhulgas belutšid, keda juhtis Kalati khaan Mir Nasir I. Vägede ülemjuhatajaks valiti Suba-khaan Tanoli (Zabardast-khaan). Varasematele kokkupõrgetele järgnes afgaanide võit Loode-Indias palju suurema Maratha sõjaväe vastu ning 1759. aastal oli Ahmad-šahh enda armeega jõudnud Lahoresse, kus nad olid valmis marathadele vastu astuma. Ahmad-šahh Durrani oli kuulus oma sõjaväest palju suuremate vägede võitmise poolest. Aastaks 1760 olid Maratha väeosad ühinenud Sadashivrao Bhau juhtimisel piisavalt suureks armeeks. Taas oli Panipatist saanud Põhja-India kontrollimise üle toimuvate lahingute tallermaa. Kolmas Panipati lahing (14. jaanuar 1761), milles olid vastamisi moslemitest ja peamiselt hindudest koosnevad armeed, toimus 12 kilomeetri pikkusel rindel. Vaatamata marathade alistamisele häirisid paljud väljakutsed Ahmad-šahhi valitsusaega. Mis puudutab kaotusi, siis ka kolmandas Panipati lahingus said palju kannatada ka afgaanid. See nõrgendas tema haaret Pandžabi üle, mis langes kasvavate sikhide mislite kätte. Mässud toimusid ka Buhhaara piirkonna põhjaosas. Durranid võitsid marathasid otsustavalt kolmandas Panipati lahingus 14. jaanuaril 1761.[10] Lüüasaamine Panipatis tõi marathadele suuri kaotusi ja oli peshwa Balaji Rao jaoks suur tagasilöök. Ta sai teate lüüasaamisest Panipatis 24. jaanuaril 1761 Bhilsas, kus ta oli juhtimas abivägesid. Lisaks mitmele olulisele kindralile kaotas Panipati lahingus elu tema poeg Vishwasrao. Ta suri 23. juunil 1761 ja trooni päris tema noorem poeg Madhav Rao I.[11]
Võit Panipatis oli Ahmad-šahhi ja Afganistani võimu kõrgpunkt. Ent juba enne Ahmad-šahhi surma hakkas impeerium lagunema. Aastal 1762 üritas Ahmad-šahh kuuendat korda sikhe alistada. Järk-järgult hakkas tema haare impeeriumi üle lõdvenema ning Durrani surma ajaks oli ta sikhidele kaotanud Pandžabi, enne seda põhjapoolsed alad usbekkidele, kellega ta oli sunnitud kompromissi leidma.
Ta ründas Lahoret ja tappis pärast nende püha linna Amritsari vallutamist tuhandeid sikhidest tsiviilelanikke ning hävitas nende austatud Kuldse templi.[12] Kahe aasta pärast tõstsid sikhid uuesti mässu ja ehitasid oma püha linna Amritsari taas üles. Ahmad-šahh üritas veel mitu korda sikhe endale allutada, kuid tulutult. Durrani väed viisid läbi veresauna vaḍḍā ghallūghārā, kui nad tapsid Pandžabis 1762. aastal tuhandeid sikhe.[13][14][15] Ahmad-šahh seisis põhjas silmitsi ka teiste mässudega ning lõpuks leppis ta Buhhaara usbekist emiiriga kokku, nende vahelist piiri hakkab tähistama Amudarja. Ahmad-šahh astus tagasi ning asus elama oma koju mägedes Kandaharist ida pool, kus ta 14. aprillil 1773 suri.[16] Tal oli õnnestunud hõimude liite märkimisväärsel määral tasakaalustada ja hõime vaenutegevusest ning mässust eemale juhtida. Ta pälvis tunnustuse "Afganistani isa" nime all Ahmad-šahh Baba.
Durrani riik kaotas kontrolli Kashmiri üle 1819. aastal Shopiani lahingus.[17]
Ahmad-šahhi järeltulijad valitsesid rahutul perioodil ning viiskümmend aastat pärast tema surma oli Durrani riik per se lõppenud ja Afganistan oli sattunud kodusõtta. Suur osa Ahmad-šahhi vallutatud territooriumist langes selle poolsajandi jooksul võõrvallutajatele. Aastaks 1818 kontrollisid Ahmad Shahi järeltulijad, Sadozai valitsejad, ainult Kabuli ning seda 160 kilomeetri raadiuses ümbritsevaid alasid. Nad ei kaotanud vaid äärealasid, aga kontrolli ka teiste Durrani puštunite hõimude üle.
Ahmad-šahhi mantlipärijaks sai tema poeg Timur-šahh, kes algselt määrati haldama isa vallutusi Põhja-Indias, kuid marathad ajasid ta sealt välja. Ahmad-šahhi surma järel reageerisid Durrani pealikud Timuri võimulesaamisele vastumeelselt. Suurem osa tema valitsemisajast kulus kodusõja pidamisele ja mässule mahasurumisele; Timur oli mässu tõttu sunnitud pealinna Kandaharist Kabuli viima. Timur-šahh osutus kehvaks valitsejaks, tema valitsemisajal hakkas Durrani riik veel kiiremini lagunema. Ta on tähelepanuväärne selle poolest, et tal oli 24 poega, kellest mitmed said Durrani alade valitsejaks. Timur suri 1793. aastal ja trooni päris tema viies poeg Zaman-šahh.
Pärast Timur-šahhi surma võitlesid trooni pärast tema kolm tema poega – Kandahari, Herati ja Kabuli kubernerid. Kabuli kuberner Zaman-šahhil oli eduseis, kuna riigi pealinn oli tema kontrolli all. Temast sai šahh, kui ta oli 23-aastane. Ta kutsus paljud enda poolvennad pealinna, et uus šahh valida, kuid vangistas nad. Afganistani ebastabiilsust tekitanud tülid Timuri järeltulijate vahel olid ettekäändeks välisjõudude sekkumiseks.
Timuri Sadozai pärijate jõupingutused pealetungivatele puštu hõimudele monarhia kehtestamiseks ja nende püüdlused valitseda absoluutselt ja ilma teiste puštu hõimude juhtide nõustamiseta olid edutud. Sikhid hakkasid tõusma enda pealiku Ranjit Singhi juhtimisel. Tal õnnestus Zamani vägedelt võim võtta. Hiljem, kui Zamani vend ta pimedaks tegi, pakkus Ranjit Singh talle Pandžabis asüüli.
Zamani languse põhjustasid tema katsed võimu kindlustada. Kuigi ta oli troonile saanud Barakzai pealiku Painda-khaan Barakzai toetusel, hakkas Zaman peagi pärast võimule saamist Barakzai juhte võimupositsioonidelt kõrvaldama ja asendama omaenda Sadozai suguvõsa meestega. See lõhkus Durrani hõimupoliitika õrna tasakaalu, mille Ahmad-šahh oli loonud ja mis võis ajendada Painda-khaani ja teisi Durrani pealikke šahhi vastu tegutsema. Hukati Painda-khaan ning Nurzai ja Alizai Durrani klanni pealikud, lisaks ka Qizilbashi klanni pealik. Painda-khaani poeg põgenes Iraani ja lubas oma Barakzai järgijate toetust vastupanuliikumiseks Zamani nooremale vennale Mahmud-šahhile. Hõimud, mille pealikud Zaman oli hukanud, ühinesid mässulistega ning pealinn Kandahari veretult.
Zeman-šahhi kukutamine aastal 1801 ei olnud Afganistani kodusõdade lõpp, vaid veelgi suurema vägivalla algus. Mahmud Shahi esimene valitsemisaeg kestis vaid kaks aastat, kuni ta asendati Shuja-šahhiga.
Veel üks Timur-šahhi poegadest, Shuja-šahh valitses vaid kuus aastat. 7. juunil 1809 sõlmis Shuja-šahh brittidega lepingu, mis sisaldas klauslit, mille kohaselt keelab ta oma võõrvägede liikumise oma territooriumil. See leping, esimene Afganistani kokkulepe mõne Euroopa jõuga, nägi ette koostöö Prantsuse-Pärsia agressiooni korral Afganistani või Suurbritannia vastu. Vaid mõni nädal pärast lepingu allkirjastamist tagandas Shuja tema eelkäija Mahmud. Aastaid hiljem tõid britid ta tagasi troonile ning ta valitses uuesti aastatel 1839–1842. Kaks tema poega valitsesid samuti lühikest aega 1842. aastal.
Mahmudi teine valitsusaeg kestis üheksa aastat. Mahmud jahutas suhteid Barakzaidega, eriti Painda-khaani poja Fateh-khaaniga, kes lõpuks kinni peeti ja pimedaks tehti. Hiljem maksis selle eest kätte Fateh-khaani noorim vend Dost Mohammad Khan.
Ali-šahh oli veel üks Timur-šahhi poegadest. Ta haaras võimu lühikeseks perioodiks aastatel 1818–1819.
Ayub-šahh oli samuti Timur-šahhi poeg, ta tagandas sultan Ali-šahhi. Durrani impeerium kaotas 1819. aastalShopiani lahingus kontrolli Kashmiri üle Sikhide riigile.[17] Ayub-šahh ise tagandati ja arvatavasti tapeti 1823. aastal.
Durrani sõjavägi põhines ränilikuga püssidega relvastatud ratsaväel, mis sooritas löögirünnakuid ning ühendas tulirelvade uue tehnoloogia turgi-mongoli taktikaga.[18] Durrani armee tuumikuks olid 10 000 šer-batša't – otsast laienevate musketitega relvastatud hobustel ori-sõdurid, kellest kolmandik olid varem Nader-šahhi qizilbashid. Paljud neist olid ka endised Nader-šahhi sõdurid. Armee põhiosa moodustasid Afganistani hõimude ratsaväed, mis olid relvastatud piikide ja laiade mõõkadega. Endiselt kasutati ka ratsanikestvibulaskjaid, kuid väljaõppe keerulisuse tõttu pigem harva. Jalavägi mängis Durrani armees väga väikest rolli. Olematu roll oli ka suurtükiväel, mida kui välja arvata kaamelitele paigutatud zamburakid, ei olnud.[19]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.