Kõrgem geodeesia

Kõrgem geodeesia (teoreetiline geodeesia) on tänapäevase geodeesia üks põhisuundi, mille tutvustas saksa teadlane-geodeet ja välismaa korrespondentliige Venemaa Teaduste Akadeemia (1907) Friedrich Robert Helmert.

Ookeanibasseinide kaart satelliidi kõrguse mõõtmise abil. Merepõhja struktuurid on nähtavad, mis tuvastatakse merepinna taseme gravitatsioonimoonutuste põhjal. (1995, NOAA)

Uurib Maa kuju, välist gravitatsioonivälja, maakera pinnal olevate punktide koordinaatide täpset määramist ühes süsteemis.

Kõrgema geodeesia võib jagada mitmeks teadmusvaldkonnaks:

• Matemaatiline ja astronoomiline geodeesia (geomeetriline meetod).
• Füüsikaline geodeesia ja gravimeetria (gravitatsiooni mõõtmine).
• Satelliitgeodeesia ja maakorraldus.

Need valdkonnad on olulised geofüüsika ja geodünaamika, navigeerimise, potentsiaaliteooria ja diferentsiaalgeomeetria harud. Samuti kõrgem geodeesia uurib vigade teooriat, süstematiseerides ja klassifitseerides neid, et tulemusele veelgi korrektseid parandusi sisse viia. Moderniseerib ISO 9000.

Vaata ka

• Maa kuju
• Maa gravitatsiooniväli
• Geodeetiline kõrgus
• Gravitatsiooni anomaalia
• Vertikaalne tugipunkt
• Krasovski võrdluselipsoid