Käkisalmi lään

Käkisalmi lään (soome keeles Käkisalmen lääni, rootsi keeles Kexholms län, vene keeles Кексгольмский лен, Корельский уезд) oli haldusterritoorium Rootsi kuningriigis ida-Soomes aastatel 1634–1721. Lääni keskus oli Käkisalmi (vene keeles Корела) ja Käkisalmi kindlus.

Karjala piirkond kuulus 1323. aasta Pähkinäsaari rahulepinguga Novgorodi vabariigi valdustesse.

Vene-Rootsi Kahekümneviieaastase sõja ajal vallutas Pontus De la Gardie Ingerimaal Jami, Koporje ja Ivangorodi linna (koos neid ümbritsevate maakondadega) ja Karjalas Käkisalmi lääni. Pljussa vaherahuga määratleti Rootsi ja Moskva alade piirijõeks Koporje maakonda ja Orehhovo maakonda eraldav Strelna jõgi.

1590.–1595. aasta Vene-Rootsi sõda oli Moskva tsaaririigile edukas. 1595. aastal sõlmitud Täyssinä rahulepinguga loovutas Rootsi Ingerimaa koos sealsete linnuste ja linnadega (Jaanilinn, Jam, Koporje, Schlüsselburg) ning Käkisalmi lääni, mis olid kõik saadud Pljussa vaherahuga.

1609. aastal Segaduste ajal, Venemaale trooninõudlejale Vassili Šuiskile esialgu appi kutsutud Rootsi armee Jakob De la Gardie juhtimisel okupeeris järk-järgult Loode-Venemaa alad Käkisalmi läänist Novgorodini (samuti Staraja Russa, Porhovi, Laadoga ja Oudova).

Ingeri sõja lahingutegevuse käigus Rootsi ja Vene vägede vahel Soome lahe idaosa valdamise pärast toimunud nn. Ingerimaa sõja lõpetanud rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni, mille tõttu kaotasid venelased täielikult ühenduse Soome lahele ja Läänemerele.