![cover image](https://wikiwandv2-19431.kxcdn.com/_next/image?url=https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/1/17/Napol%25C3%25A9on_III_%25C3%25A0_la_bataille_de_Solf%25C3%25A9rino..jpg/640px-Napol%25C3%25A9on_III_%25C3%25A0_la_bataille_de_Solf%25C3%25A9rino..jpg&w=640&q=50)
Itaalia teine iseseisvussõda
From Wikipedia, the free encyclopedia
Itaalia teine iseseisvussõda (ka Prantsuse-Austria sõda, Austria-Sardiinia sõda, Austria-Piemonte sõda; Prantsusmaal tuntud Itaalia kampaania nime all – Campagne d'Italie) oli Prantsuse keisririigi ja Piemonte-Sardiinia kuningriigi sõda Austria keisririigi vastu 29. aprillist 12. juulini 1859. aastal.
![Thumb image](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/1/17/Napol%C3%A9on_III_%C3%A0_la_bataille_de_Solf%C3%A9rino..jpg/640px-Napol%C3%A9on_III_%C3%A0_la_bataille_de_Solf%C3%A9rino..jpg)
Prantsuse armee koosseisus osales sõjas 130 000 jalaväelast, 2000 ratsaväelast ning 312 kahurit keiser Napoleon III juhtimisel. Sardiinia vägesid, kus oli 70 000 jalaväelast, 4000 ratsaväelast ja 90 kahurit, juhatas kuningas Vittorio Emanuele II. Austria poolel osales 220 000 jalaväelast, 22 000 ratsaväelast ja 824 kahurit, vägesid juhtisid keiser Franz Joseph I ning krahv Ferencz Gyulai.
Peamiselt Lombardia ja Veneetsia piirkonnas toimunud sõjas jäi peale Prantsuse-Sardiinia allianss, sõda lõppes Villafranca relvarahuga 12. juulil 1859. Sõja tulemusena annekteeris Sardiinia kuningriik Lombardia, seejärel ka Kesk-Itaalia riigid, Prantsusmaa omandas aga Savoia ja Nizza (tänini Prantsuse omanduses Savoie ja Nice).