Investituuritüli
From Wikipedia, the free encyclopedia
Investituuritüli oli aastatel 1075–1122 kestnud Rooma paavstide ja Saksa-Rooma riigi keisrite vaheline võimuvõitlus Saksamaal tegutseva katoliku kiriku tegevuse üle kontrolli saamisel.
![]() | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Rooma paavsti soovile olla ka Saksamaal asuva katoliku kiriku absoluutne juht seisis vastu Saksa-Rooma riigi keiser, kes soovis allutada oma riigis olevad katoliku kirikud ilmalikule võimule ning määrata riigi vaimulikud oma äranägemise järgi, luues ilmalikust võimust sõltuva saksa reichskirche.
Tüli tekkimise aluseks olid paavst Gregorius VII (1073–1085) nõuded, et ilmalik võim lõpetaks sekkumise vaimulikesse asjadesse ja tunnistaks, et vaimulik võim on ilmalikust kõrgem, sest paavst on jumala ametikandjatest kõrgeim ning ilmalikud valitsejad on troonil jumala armust, jumala esindaja on aga Rooma paavst.
Saksa-Rooma riigi keiser aga läänistas vaimulikele mittepärilikke lääne, sai vaimulikud oma vasallideks ja kindlustas nii nende lojaalsuse riigile. Vaimulikud allusid otse Saksa keisrile (nn riigivaimulikud), mitte hertsogitele või paavstile. Vaimulikud said riigiametid ja muutusid riigivõimu tugevdavaks ametkonnaks, kellel oli täielik immuniteet (vabahärrast kirikufoogtil oli ka kohtuvõim), mille eest pidid piiskopid tasuma koormisi (2/3 riigi sõjaväest ja maksudest). Kirikust sai Saksamaa ühtsuse tagaja. Väljajagatud ja tühjaks jäänud kirikulääne ei pidanud keiser uuesti läänistama, vaid hoidis neid enda käes ja sai nii endale ka lääni tulud.