Hüljatud (muusikal)

"Hüljatud" (prantsuse keeles "Les Misérables") on prantsuse autorite Claude-Michel Schönbergi ja Alain Boublili muusikal, mille libreto põhineb Victor Hugo samanimelisel romaanil.

Ingliskeelse algversiooni maailmaesietendus oli 1985. aastal Suurbritannias Londonis, Ameerika Ühendriikides jõudis muusikal New Yorgis Broadwayle 1987. aastal. Lavateost on esitatud järjepidevalt paljudes teatrites kogu maailmas ning seda peetakse kõigi aegade üheks menukamaks muusikaliks.

Teose ajaloost

"Hüljatud" Broadhursti teatris New Yorgis (2007)

Autorid hakkasid "Hüljatute" lavastust kavandama 1970. aastate lõpus, inspireerituna muusikalist "Oliver!", mis tugines samuti kirjandusklassika suurteosele. Sajand varem tehti ettepanek kirjutada "Hüljatud" ooperiks Itaalia heliloojale Giacomo Puccinile, kuid viimane pidas seda võimatuks ja loobus pakkumisest. Enne muusikali lavateose valmimist jõudis "Hüljatud" vaid kinolinale.

Esimest lavaversiooni ja muusikali "Hüljatud" plaati esitleti 1980. aastal Pariisis, lavastust mängiti kolm kuud ja heliplaadile sai osaks suur läbimüük. "Hüljatute" esialgne prantsuskeelne lavaversioon oli üle nelja tunni pikk ning partituur erines tunduvalt sellest, millena tuntakse "Hüljatuid" tänapäeval. Muusikalisi numbreid oli rohkem, osa soololaule oli lavateose algversioonis eri karakterite vahel jaotatud teistmoodi ning erinevusi oli ka süžees, näiteks oli laval romaanis ette tulevaid karaktereid, kes hilisemast muusikali Londoni West Endi ja New Yorgi Broadway versioonist eemaldati ning laval enam ei figureeri (näiteks Éponine'i õde Azelma).

Teost asuti 1980. aastate alguses briti teatriprodutsendi Cameron Mackintoshi tellimusel muutma ning tänu temale jõudis "Hüljatud" 1985. aastal Londoni lavale, kust see levis kiiresti üle maailma (Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Norra, Kanada, Iisrael jne). Esimesed arvustused Londoni esietenduse järel olid kriitilised, kuid sellest hoolimata osteti-broneeriti pärast Londoni esietendust ainuüksi esimese ööpäeva jooksul järgmistele etendustele 5000 piletit.

Muusikali "Hüljatud" filmiversioon esilinastus 2012. aasta detsembris, režissöör oli Tom Hooper.

"Hüljatute" ümmargusi aastapäevi on tähistatud kontsertettekannetega legendaarsete osatäitjate esituses Londonis Royal Albert Hallis 1995. ja 2010. aastal. Kummalgi puhul on ettekanne salvestatud ning antud välja nii heliplaadi kui ka VHS ja DVD kujul. Muusikali 40. aastapäeva (2025) tähistatakse suurtes kontserdisaalides ülemaailmse ringreisiga "Les Misérables The Arena Spectacular". Lavastuses osaleb üle 100 näitleja ning produtsendid on lubanud enneolematut vaatemängu.

Teose levik ja tunnustus

"Hüljatud" on kõigi aegade üks menukamaid ja mängitumaid muusikale. Londonis on "Hüljatud" konkurentsitult kõige kauem järjepanu mängitud muusikal, see on laval olnud 1985. aastast kuni mängupausini 2019. aastal. Pärast väikest mängupausi naasis muusikal Londonis West Endis lavale 2019. aasta lõpus uues lavastuses ning ühtlasi värskelt renoveeritud teatrimajas, kus see etendub lõpudaatumita. New Yorgis Broadwayl käis muusikal katkematut lavateed 16 aastat (1987–2003) ning pärast väikest pausi veel ligi 2 aastat (2006–2008). Muusikal naasis Broadwayle märtsis 2014, kus seda saatis kahe ja poole aasta jooksul taas suur menu.

"Hüljatud" on pälvinud muusika- ja teatrikriitikute poolehoiu ning võitnud hulgaliselt auhindu, nende seas 1990. aastal Grammy. Teos oli nomineeritud esietenduse järel 1985. aastal kuuele Laurence Olivieri auhinnale, millest võideti kolm. USA-s sai muusikal 12 Tony auhinna nominatsiooni, millest võideti kaheksa. Sellega on "Hüljatud" läbi aegade üks kõige rohkem Tony auhindu võitnud teos (liidrikoht läks 2001. aastal muusikalile "The Producers"). Ka 2014. aastal uuendatud Broadway versioon, mida mägitakse sestsaadik paljudes maailma eri paikades, oli nomineeritud kolmele Tony auhinnale, nende seas parima uuslavastuse eest.

"Hüljatud" on leidnud tunnustust rahvahääletustel. BBC korraldas 2005. aastal rahvaküsitluse, et selgitada välja publiku lemmikmuusikal. Võitis "Hüljatud", mis kogus üle 40% kõigist häältest. 2021. aasta veebruaris korraldas BBC taas küsitluse, et selgitada välja rahva lemmiklaulud muusikalidest, võitis "Hüljatute" esimese vaatuse lõpukoor "One Day More", teisele kohale hääletati sama muusikali Jean Valjeani teise vaatuse soololaul "Bring Him Home". Muusikali helilisi motiive või laule on kasutatud näiteks USA presidendivalimiste kampaaniates.

Lavastust on maailma teatreis 2023. aasta seisuga vaadanud umbes 130 miljonit inimest. Seda on ette kantud ühtekokku 52 riigis ning 22 keeles, näiteks inglise, eesti, prantsuse, saksa, hispaania, jaapani, heebrea, ungari, islandi, norra, poola, rootsi, soome, hollandi, taani, portugali, tšehhi, baski, kreooli, katalaani ja korea keeles. Neile lisanduvad piirkondlikud tõlkeerisused, näiteks Portugalis kasutatav portugalikeelne versioon erineb mõneti Brasiilia tõlkest, erisusi on ka saksakeelsetes tõlgetes Austrias ja Saksamaal. Ametlikke plaate "Hüljatute" muusikaga on ilmunud umbes 70.

"Hüljatutes" on aegade jooksul üles astunud maailmakuulsad lavatähed, näiteks Ricky Martin (Marius), Lea Salonga (Éponine, Fantine), Frances Ruffelle (Éponine), Jenny Galloway (madam Thénardier), Patti LuPonne (Fantine), Colm Wilkinson (Jean Valjean), Michael Ball (Marius, Javert), Ramin Karimloo (Enjolras, Jean Valjean).

2012. aastal esilinastus "Hüljatute" muusikal kinolinal. Režissöör Tom Hooperi filmis mängisid peaosi Hugh Jackman (Jean Valjean), Russell Crowe (Javert) ja Anne Hathaway (Fantine). Filmi saatis kõikjal maailmas suur menu ja see kandideeris kaheksale Oscarile, millest võitis kolm: parima naiskõrvalosa (Anne Hathaway), helikujunduse ning kostüümi- ja soengukunstniku töö eest. Filmi digitaalselt uuendatud versioon jõuab publiku ette 2023. aasta lõpus.

Teose vorm

Muusikali mängitakse kahes vaatuses, esimene vaatus kestab umbes 90 minutit, teine vaatus umbes 75 minutit. Koos vaheajaga on teatriõhtu pikkus üle kolme tunni.

"Hüljatud" on läbikomponeeritud lavateos. Selles puudub kõnedialoog, vaid teos koosneb tervikuna retsitatiividest, soololauludest ning koori- ja orkestripartiidest. "Hüljatute" ettekandmiseks on vajalik vähemalt 14-liikmeline orkester ja umbes 30-liikmeline näitetrupp, kuhu kuulub vähemalt 3 last.

Lavastus on tuntud lavapiltide kiirete vahetuste ja võimsate dekoratsioonide poolest. Näiteks ilmestab teise vaatuse lavapilti maast laeni ulatuv barrikaad, millel peetakse dramaatilised tänavalahingute stseenid.

Igal "Hüljatute" etendusel on kasutuses ligi 400 komplekti kostüüme, kokku üle 2000 riietuseseme ja elemendi. Lavastuses koorilauljatena osalevad näitlejad võivad üles astuda kuni kümnes erinevas rollis. Lavastuse tempo tingib kiireid kostüümivahetusi, mis toimuvad eriti esimese vaatuse jooksul, kui naisnäitlejad ei riietu ümber, vaid eemaldavad aja kokkuhoiu nimel eri stseenide vahel kostüüme kihthaaval. Kiireim peaosalise kostüümivahetus saab osaks Fantine'i kehastavale näitlejale, kellel on selleks aega umbes 15 sekundit, mille sisse peab mahtuma ka parukavahetus. Peaosalised, kes jõuavad lavale ajaliselt veidi hiljem, saavad osaleda eelnevates massistseenides (Cosette, Marius, Eponine) või jätkata massistseenides koorilauljana taas pärast seda, kui mängitav tegelaskuju on lavalise tee lõpetanud (Fantine).

Tegevustik

Muusikal "Hüljatud" on Victor Hugo eepilise suurteose terviklik lavaversioon, milles on kajastatud suur osa romaanis ette tulevaid olulisi sündmusi. Muusikalis on märksa vähem kajastatud sündmuste ja tegelaskujude vahelisi seoseid, mis ei mõjuta faabula loogikat, kuid on siiski kaaluka tähendusega kirjandusteoses.

I vaatus, avamäng ja proloog

Vangilaager. Vangivalvur Javert vabastab Jean Valjeani sunnitöölt. Ta oli aastaid tagasi varastanud oma nälgivale lähisugulasele leivakääru. Algselt viie aasta pikkusele karistusele leivavarguse eest oli talle mõistetud aastaid lisaks mitme põgenemiskatse tõttu, nii et Valjean on kinnipeetav olnud kokku 19 aastat. Võõritusefektina on Valjean proloogi jooksul nii sündmusi kõrvaltvaatava jutustaja kui ka iseenda rollis.

Sunnitöölt vabanedes kogeb Valjean, et tal pole musta mineviku tõttu ühiskonnas kohta, ta ei leia tööd ning kihutatakse välja isegi joodikuid täis kõrtsist. Kibestunud Valjeanile annab peavarju piiskop, kellelt ta varastab öö saabudes lauahõbeda ning põgeneb. Politsei tabab Valjeani ja paneb ta piiskopiga silm silma vastu. Piiskop kinnitab ootamatult, et väärtesemed olid Valjeanile mõeldud kingitusena ning ulatab talle lisaks ka küünlajalad, kuna mees olevat need maha unustanud. Politsei usub piiskoppi ja laseb Valjeanil minna. Piiskop hoiatab Valjeani, et mehel on viimane aeg alustada ausat elu ning lohutab, et Valjeani hing on antud palves Jumala kätesse.

Valjean neab end häbitundes ja otsustab musta minevikuga lõpparve teha. Ta rikub seadust ja rebib tükkideks vanglast kaasa antud sellekohase dokumendi. Proloogi lõpp.

Möödub mitu aastat. Valjean on muutnud oma nime Madeleine'iks ja tõusnud Montreuil-sur-Meri linnapeaks ja tööandjaks, sealse klaasivabriku omanikuks. Ühel päeval tekib vabrikus töötavate naiste vahel käsikähmlus. Kadedad daamid on paljastanud, et nende kolleeg, noor ja kaunis töölisnaine Fantine on vallasema. See on vastuolus igasuguste moraalinormidega. Fantine'i sõimatakse hooraks ning nõutakse töödejuhatajalt tema vallandamist. Fantine on oma tütre Cosette'i andnud kasvatada Montfermeil' linnas tegutsevatele jõhkratele kõrtsipidajatele Thénardier'dele, kuna tal pole jätkunud tütre jaoks mingeid rahalisi võimalusi ning tüdruku isa on perekonnale selja keeranud. Toimuvat näeb ka Valjean, kuid palub olukord lahendada töödejuhatajal. Fantine'i palved ei aita ning ta visatakse külmalt tänavale.

Fantine asub elama tänavaelu. Ta müüb Cosette'i nimel oma medaljoni, seejärel ka juuksed. Kuna raha pole ikka piisavalt, saab naisest prostituut. Ta satub kaklusse ebameeldiva kliendiga ja tõmbab tollel näo lõhki. Olukorra tunnistajaks satub Javert, kes annab käsu naine vanglasse viia. Fantine palub armu, kuid Javert on halastamatu. Sündmuspaika saabunud Valjean tunneb Fantine'i ära ja nõuab, et too tuleb vangla asemel haiglasse viia.

Ootamatult jääb linnatänaval mees vankri alla. Valjean kergitab raskes kaubalastis vankrit ning mehe elu päästetakse. Javertile kangastuvad minevikupildid sitkest sunnitöölisest. Ta kõneleb Valjeaniga sellest vihjete keeles, kuid möönab, et endine sunnitööline Valjean on tegelikult tabatud ja antud kohtu alla. Valjean mõistab, et tema pähe on tabatud vale mees ning pärast raskeid kahtlusi ilmub ta kohtumajja ning paljastab oma rinnaesise, kuhu on tätoveeritud kunagine vangi number. Ta tõttab seejärel haiglasse Fantine'i juurde.

Fantine on suremas tuberkuloosi. Ta näeb haigevoodis viirastusi tütrest ja igatseb tema järele. Valjean mõistab, et Fantine'i lõpp on lähedal ning ta annab õnnetule naisele surivoodil lubaduse Cosette suureks kasvatada. Haiglasse saabub ka Javert, et Valjean kinni võtta, kuid Valjean saab tast jagu, seob politseiniku kinni ja põgeneb.

Montfermeil' linnas peavad kõrtsi Thenardier'd: salakaval kõrtsmik ja tema käre proua. Cosette peab kandma raskeid veeämbreid ja tegema muud ülejõu käivat tööd, samas kui nende endi tütar Eponine on hoitud ja hellitatud. Pärast suurt joomapidu saabub kõrtsi Valjean, kes toob teate Fantine'i surmast ja palub vastavalt surivoodil antud lubadusele Cosette enesega kaasa võtta. Thenardier'd pressivad Valjeanilt Cosette'i eest välja suure summa raha. Valjean lubab, et on tüdrukule isa eest ning suundub temaga Pariisi.

Aastad mööduvad. Valjean elab madalat profiili hoides imekauniks nooreks neiuks sirgunud Cosette'iga Pariisis. Linnas valitsevad rahutud meeleolud: rahvas nälgib ja külmetab, tänavail liiguvad prostituudid ja kerjused, võimukandjaid ei usaldata. Tänavale on sattunud ka Thenardier'd koos tütar Eponine'iga. Nad petavad inimestelt raha välja ja röövivad. Keset suurt melu kohtuvad ootamatult Cosette ja üliõpilane Marius. See on armumine esimesest silmapilgust. Marius on samal ajal osaline üliõpilasrahutuste organiseerimises, millega loodetakse võidelda taas pead tõstva monarhismi vastu. Tänavasegadikus saabub korda looma Javert, kes näeb taas Valjeani. Valjean kasutab soodsat juhust ja põgeneb koos Cosette'iga. Javert mõistab, kes talt peost pääses ning vannub öise tähistaeva all jumalale, et ei puhka rahus enne, kui sunnitööline on tabatud ja taas trellide taha saadetud.

Marius palub Eponine'il välja uurida, kus äsja kohatud kaunis neiu elab. Eponine on Mariusse kõrvuni armunud, kuid too ei pane teda sugugi tähele, vaid üksnes naljatleb neiuga. Eponine aga teeb Mariuse heaks kõik ning juhatab ta Valjeani maja juurde. Marius ronib üle värava tagaaeda ja esitleb end Cosette'ile. Eponine taipab, kes on tüdruk, keda Marius ihaldab – Cosette, kasuõde, kellega ta lapsepõlve koos veetis. Eponine näeb ahastusega, kuidas talle kallis Marius armastab teist neidu.

Jean Valjeani maja ründab Thenardier' juhitud röövlikamp. Rünnaku nurjab Eponine, kes peletab jõugu kisaga laiali, et säästa Mariusele kalli neiu kodu ja perekonda. Arvates, et Javert on tema asukoha välja uurinud, otsustab Valjean koos Cosette'iga põgeneda Inglismaale. Lavateose esimene vaatus lõpeb kõigi osaliste mõtete ja valmistumisega peatselt kätte jõudvaks revolutsiooniks, mis peab tooma tagasi õigluse ja vabaduse ning andma võimaluse tunda armastust. Thenardier'd valmistuvad kaoseks, kus nendesugustel on alati võimalus kasu lõigata teiste kaotustest.

Teine vaatus

Barrikaadide püstitamine Pariisi tänavatele. Barrikaadile saabub Javert, kes esitleb end ülestõusnute liitlasena. Politseiniku paljastab uljas tänavapoiss Gavroche ning Javert seotakse kinni.

Barrikaadile saabub Eponine. Marius palub Eponine'il viia Cosette'ile kiri, milles noormees avaldab neiule armastust, palub enda eest palvetada ning jätab samas temaga hüvasti, kuna teab, et Cosette kolib Inglismaale. Kirja võtab Eponine'i käest vastu Valjean, kes avab selle ning saab teada Mariuse ja Cosette'i vahelistest tunnetest. Eponine on jäänud üksi. Ta uitab sihitult mööda Pariisi ja tunnistab enesele, et armastab meest, kes ei saa kunagi tema omaks.

Valjean jätab pärast kirja lugemist sinnapaika Inglismaale põgenemise plaani ja suundub ka ise barrikaadidele, et Mariuse järele valvata kasvõi oma elu hinnaga. Valjean vabastab barrikaadil suuremeelselt Javerti ning kingib talle elu.

Linnas puhkevad ägedad lahingud. Barrikaadile saabub tagasi Éponine. Selgub, et tüdruk on verine, kuna on saanud haavata. Ta palub Mariust, et see hoiaks teda süles. Éponine ja Marius lohutavad teineteist vastastikku, kuni tüdruk sureb Mariuse käte vahel. Marius leinab oma rõõmsat sõpra ning mõistab, kui väga õnnetu tüdruk teda armastas. Üliõpilased vannuvad, et võitlus lahkunud süütu hinge eest peab tulema halastamatu. Tänavavõitlus muutub karmimaks. Barrikaadiseltskond meenutab ühiseid kauneid koos veedetud hetki, juuakse veini. Kuulirahe all hukkub vapper tänavapoiss Gavroche, kui otsib hukkunute taskutest laskemoona.

Rünnakute vaheajal pöördub Jean Valjean palves jumala poole. Ta palub Mariusele hinge sisse jätta ning on selle eest nõus maksma oma elu hinnaga, kui see peab nii minema. Valjean nimetab Mariust oma pojaks.

Taas puhkeb lahing. Barrikaad lastakse õhku ja hukkuvad kõik uljad üliõpilased eesotsas peainitsiaator Enjolras'ga. Marius on meelemärkuseta, kuid tema elu päästab Jean Valjean. Kloaagi kaudu põgenedes ja meelemärkuseta Mariust seljas kandes satub Valjean silmitsi Javertiga, kes laseb tal minna. Samas ei suuda Javert enesele andestada seaduse rikkumist ja uputab end Seine'i jõkke, hüpates alla kõrgelt sillalt. Javerti surm on muusikalis ainus, kus surijal ei ole ühtki valvajat või leinajat – ta on enesetapu ajal üksi.

Kloaagis röövib laipu Thenardier. Ta eemaldab surnukehadelt kuldhambaid ning otsib väärisesemeid. Valjean teeskleb surnut. Thenardier tunneb Valjeani ära, naerab ta üle, ning varastab Mariuse sõrmes oleva kalli sõrmuse.

Marius paraneb Cosette'i hoole all. Ta on sügavas leinas ja meenutab oma barrikaadile elu jätnud sõpru. Cosette lohutab teda. Valjean tunnistab Mariusele, milline on tema kauge minevik. Ta võtab Mariuselt vande, et too Cosette'ile sellest sõnagi ei räägi, ning teatab, et on otsustanud salamisi lahkuda, säästmaks Cosette'i südamevalust ja häbist oma kasuisa mineviku tõttu.

Cosette ja Marius abielluvad. Pulmapeole ilmuvad ka kõrtsmikupaar Thenardier'd. Nad püüavad Mariusele müüa tema enda sõrmust, andes teada, et Valjean on röövel, kes kandis barrikaadide langemise järgsel ööl kloaagis seljas laipa, millelt sõrmus pärineb. Marius taipab, kes tema elu tegelikult päästnud oli. Ta annab Thenardier'le tubli obaduse, haarab Cosette'i ning lahkub pulmapeolt. Thenardier'd praalivad pulmakülaliste ees oma võime üle igast olukorrast pettuse abil puhtalt välja tulla.

Epiloog

Surev Valjean on üksi, põleb küünal. Ta kõneleb jumalaga ning palub end taevaisal vastu võtta. Marius ja Cosette jõuavad Jean Valjeani surivoodile. Valjeean avab oma hingesaladused Cosette'ile. Ta ulatab Cosette'ile sellekohase üleskirjutuse ning räägib talle tema õnnetust emast Fantine'ist, kellele antud vannet ta kandis truult elupäevade lõpuni. Fantine viirastub surivoodil Valjeanile. Fantine ülistab meest armastuse eest, mis Cosette'ile osaks sai ning ulatab talle käe, järgnemaks teispoolsusse. Cosette'i palved sunnivad Fantine'i hetkeks taanduma, kuid peagi viirastub ka Éponine. Nad võtavad Valjeanil käest ja viivad ta endaga. Cosette ja Marius näevad, et Jean Valjean on elust lahkunud. Fantine'i ja Éponine'i lõpuduetis Valjeanile avaldub teose finess, et ainult armastus on tugevam lootusetuse, hävingu ja surma ees: "Kes armastab, see jumalat näost näkku näha saab" (originaalis: "To love another person is to see the face of God."). Kaugelt hakkab kostma uljas laul barrikaadide püstitamise päevilt, mis kõlab lahkunute suudel ajatult.

Esmalavastus Eestis

Eestis lavastati "Hüljatud" Tallinna Linnahallis 2001. aasta novembris ning lavastus etendus paarikümnel korral. Publiku hulgas loeti ligi 50 000 inimest.

2001. aastal oli "Hüljatute" lavastaja Georg Malvius, kunstnik Ellen Cairns, dirigent Erki Pehk. Osatäitjad valiti ligi aasta enne esietendust. Värvikas kõrvalosas, madam Thénardier'na esialgu välja kuulutatud Anu Lamp siiski ei osalenud ning tema asemel oli laval Anne Reemann. Dublandita jäid peaosatäitjad Jassi Zahharov, Sepo Seeman ja Kare Kauks, kelle dublant Evelin Samuel loobus muusikalis osalemisest. Mistahes probleemi puhuks oli Fantine'i roll ette valmistatud siiski ka Hanna-Liina Võsal.

Osatäitjad:

• Jean Valjean – Jassi Zahharov
• Javert – Marko Matvere või Mait Malmsten või Bert Pringi
• Fantine – Kare Kauks
• Cosette – Hanna-Liina Võsa või Nele-Liis Vaiksoo
• Éponine – Ele Millistfer või Kelli Uustani
• Marius – Koit Toome või Andero Ermel
• Enjolras – Oliver Kuusik või Lauri Liiv
• Thénardier – Sepo Seeman
• Madam Thénardier – Anne Reemann või Kaire Vilgats
• Väike Cosette – Maria Listra jt

Kõrvalosades astusid üles Mati Vaikmaa (Digne'i piiskop), Maiken, Maian Kärmas, Kristine Muldma, Tui Hirv, Airike Kolk, Kristina Vähi, Annika Tõnuri, Arle Soeson, Jakko Maltis, Lauri Pihlap jpt.

Publik ja kriitikud võtsid lavastuse soojalt vastu, kiideti nii peaosalisi kui ka lavastaja selget tõlgendust. "Hüljatuid" käis vaatamas umbes 50 000 inimest. Ele Millistfer seati üles Eesti teatri aastaauhinnale muusikalavastuste kategoorias, ent ta ei võitnud seda. Teatripreemiale oli nomineeritud ka muusikali eestikeelne tõlge.

Vanemuise versioon

Muusikal tuli Eestis teist korda lavale Vanemuise teatris 25. novembril 2017, seda mängiti nelja hooaja jooksul. Teos naasis lavale viieks viimaseks etenduseks 2023. aasta lõpus, kuid tänu suurele publikumenule etendus muusikal taas hooajal 2024/2025. Kokku on Vanemuises 2024. aastaks "Hüljatud" etendunud 57 korda ning seda on vaatamas käinud ligi 45 000 inimest.

2017. aasta lavastuses kasutati sama tõlget nagu 2001. aastal, kuid retsitatiive ja veidi vähemal määral ka aariaid ajakohastasid Leelo Tungal ja Kirke Kangro. Lavastaja oli Samuel Harjanne (Soome), kunstnik Karmo Mende, muusikajuht Martin Sildos ja koreograaf Gunilla Olsson Karlsson (Rootsi).

Vanemuise versioonis naasid lavale mitu varasemat, 2001. aasta lavastuse osatäitjat. Näiteks astus Koit Toome üles peategelase Jean Valjeanina, olles varem mänginud Mariust. Linnahallis Éponine'i kehastanud Ele Millistfer kehastas Fantine'i, nagu ka 2001. aastal Cosette'i dubleerinud Nele-Liis Vaiksoo. 2001. aastal lapseealist Cosette'i mänginud Maria Listral oli täiskasvanud Cosette'i osa. Kaire Vilgats naasis talle tuttavasse madam Thénardier' rolli, mida ta oli mänginud Anne Reemanni dublandina. Monsieur Thénardier'na astus üles Lauri Liiv, kes varem on mänginud Enjolras'd nii Eestis kui ka Soomes, ning Marko Matvere oli taas laval Javertina.

Erinevalt 2001. aasta lavastusest osalesid paljud peaosalised kooristseenides, kui nende mängitava tegelase ilmumiseni oli piisavalt lavalist aega. Näiteks osales Cosette'i osatäitja massistseenides esimese vaatuse algupoolel ning Fantine'i kehastavad näitlejannad laulsid kooripartiisid esimese vaatuse teisel poolel, kui tegelaskuju on süžee järgi surnud ja Fantine'i vaimu ilmumiseni etenduse lõpus on pikk ooteaeg. Vangilaagri asukate, vabrikunaiste, kerjuste ja teiste rollides astus üles kogu trupp.

Javerti mänginud Marko Matvere oli nomineeritud tegelaskuju jõulise kehastamise eest Eesti Teatriliidu aastapreemiale muusikalavastuste kategoorias.

• Jean Valjean – Koit Toome või Mikk Saar
• Javert – Marko Matvere või Tamar Nugis
• Fantine – Ele Millistfer või Nele-Liis Vaiksoo
• Cosette – Maria Listra või Elizabeth Paavel või Liisa Pajusaar
• Marius – Kaarel Targo, kehastanud ka Rasmus Kull
• Éponine – Hedi Maaroos või Kärt Anton
• Enjolras – Imre Õunapuu või Rasmus Kull
• Madam Thénardier – Kaire Vilgats või Helen Hansberg
• Monsieur Thénardier – Hannes Kaljujärv või Lauri Liiv
• Gavroche – Hannes Hanimägi või Mairo Libba (2017. aasta lavastuses) ja Ats Eskor või Auris Allan (2023. aasta taastatud lavastuses)
• Väike Éponine ja väike Cosette – Reneli Husu või Sofija Selivanova ja Loore All või Katri Kade (2017. aasta lavastuses) ning Vanessa Kallas või Grete Metspalu ja Simona Lauri või Susanna Soosaar (2023. aasta taastatud lavastuses)
• Digne'i piiskop, Gourferac – Germán Gholami
• Vabriku töödejuhataja, Combeferre – Rolf Roosalu
• Vabriku töödejuhataja, Lesgles – Rolf Roosalu või Oliver Timmusk
• Vabrikutüdruk – Siiri Koodres
• Montparnasse, tudeng – Ruudo Vaher
• Feuilly – Norman Salumäe
• Joly – Matis Merilain
• Grantaire – Mihkel Tikerpalu
• Jean Prouvaire – Egon Laanesoo
• Fauchelevent – Rainer Aarsalu
• Major Domo, kupeldaja – Alo Kurvits

2017. aastal esietendunud ning 2023. aastal taastatud lavastuses on uusi osatäitjaid. Taastatud lavastuses mängib peategelasi vaid üks koosseis: Saar, Nugis, Vaiksoo, Pajusaar, Targo, Anton, Kull, Hansberg, Liiv.

Välislingid

• Immo Mihkelson. Muusikal on pigem show kui etendus. Sirp, 2. jaanuar 2002