From Wikipedia, the free encyclopedia
Hodgkini lümfoom ehk Hodgkini tõbi ehk pahaloomuline lümfogranulomatoos (ladina keeles morbus Hodgkin; lüh HL) on peamiselt inimestel, harvemini teiste loomadel esinev lümfisüsteemi pahaloomuliste kasvajate rühm.
Pahaloomuline lümfogranulomatoos on krooniline vereloomehaigus, lümfoomi üks vorm.[1][2] [3]
Hodgkini lümfoomi kasvajaline vohang areneb peamiselt lümfisõlmedes ja põrnas aga ka tüümuses. Lümfoomile on iseloomulik Reedi-Sternbergi rakkude, B-lümfotsüütide esinemine ja nende suhtlus CD4+ ja CD8+ T-rakkude, plasmarakkude, makrofaagide, dendriitrakkude, neutrofiilide, eosinofiilide ja fibroblastidega.[4] Hodgkini lümfoomi mikrokeskkonnas domineerivad tõenäoliselt põletikulised infiltraadid.
Hodgkini lümfoomi tekkepõhjused on seni teadmata. Varasematel aegadel on pakutud, et haiguse vallandajaks võib olla Epsteini-Barri viirus.[5]
Oluliseks teguriks tõve arengus peetakse lümfoid(-immuun)süsteemi töö häirumist. Immunosupressiivsed teraapiad, nagu elundite, luuüdi või tüvirakkude siirdamine, võivad suurendada tõve tekkimise riski.
Haigestumisrisk on suurem ka autoimmuunhaigusi põdevatel patsientidel nagu reumatoidartriit või süsteemne erütematoosne luupus.
Neil, kes on nakatunud HI-viirusega või kes põevad AIDS-i, on suurenenud risk haigestuda Hodgkini lümfoomi.[6][7]
Arvatakse, et haiguse arengus mängib rolli ka perekondlik tegur.
Igal aastal avastatakse 2–4 uut Hodgkini lümfoomi juhtu 100 000 elaniku kohta. Meeste-naiste suhe Hodgkini tõppe haigestumisel on 3 : 2. Hodgkini lümfoomi haigestutakse igas vanuses, sagedamini teismeliseeas, 20–30-aastaselt, mõnevõrra vähem vanuses üle 50 aasta, kuid mõnel pool võidakse haigestuda juba ka lapseeas.[8]
Ameerika Vähiliidu hinnanguliste prognooside kohaselt saadi 2013. aastal Ameerika Ühendriikides 9190 uut haigus- ja 1180 Hodgkini lümfoomi surmajuhtu.[9]
2004. aastal avastati Eestis 26, 2005. aastal 22 ja 2008. aastal 27 uut haigusjuhtu.[10]
Hodgkini lümfoomi levinuimad sümptomid on kaela, kaenlaaluse või vaagna piirkonnas paikneva ühe või mitme lümfisõlme, harilikult valutu, suurenemine. Lümfoomi korral suurenevad lümfisõlmed aeglaselt ja võib kuluda kuid või aastaid, enne kui neid märgatakse. Mõnikord võivad lümfisõlmed suureneda väga kiiresti.[11]
Rohkem kui 80%-l patsientidest on leitud lümfadenopaatia ülalpool diafragmat.[2]
Kolmandikul (25%) patsientidest esineb Hodgkini lümfoomi korral ka üldsümptomeid (nn B-sümptomid), näiteks öine higistamine, kõrge kehatemperatuur, mis tõuseb ja alaneb spontaanselt, märgatav kaalukaotus lühikese aja jooksul, sügelemine, mis võib pärast alkoholi seespidist tarbimist intensiivistuda, köha või hingeldus, kõhuvalu või oksendamine pärast alkoholi joomist.[11]
Ühel patsiendil 20-st võib kasvajalise vohangu paikkonnast diagnoosimise ajal olla luuüdi. Luuüdis areneva kasvaja korral võivad sümptomiteks olla õhupuudus ja väsimus (aneemia tõttu), suurenenud risk infektsioonide tekkeks (väike valgete vereliblede hulk), veritsused (nina-verejooks või veripunane lööve naha all).[11]
Olenevalt kasvaja vohangu paikmest võib esineda ka muid sümptomeid, näiteks valu, käte ja jalgade paistetus, naha kollasus jt.
Enamik mainitud kaebustest on mittespetsiifilised ja omased lisaks paljudele pahaloomulistele haigustele ka muudele healoomulistele haigustele.
Hodgkini lümfoomi korral võib kasvajalise vohangu paige olla ka tüümuses.[12][13][14]
Diagnoosi saab panna harilikult üksnes biopsia alusel, kuid ka see võib raskeks osutada, sest olenevalt indiviidist ja kasvaja staadiumist võib vähirakke kasvajapaikme kohta olla 1–10%.
Hodgkini lümfoomi klassifikatsioone on mitmeid, Rosenthali (1936), Jacksoni ja Parkeri klassifikatsioon (1944), Lukesi ja Butleri klassifikatsioon 1966. aastast. Viimane on aluseks tänapäeval Eestis kasutatavale Rye klassifikatsioonile, mille järgi eristatakse klassikalisel HL-il nelja histoloogilist alatüüpi.[5]
Hodgkini lümfoomi staadiumide kirjapanek toimub kliiniliste leidude alusel. Ann Arbori klassifikatsiooni[15][16][17] alusel on HL-il 4 staadiumi:
I staadium | ainult ühe lümfisõlme regiooni või struktuuri haaratus (põrn, tüümus, Waldeyeri regioon) |
II staadium | kahe või enama lümfisõlmede regiooni hõlmatus samal pool diafragmat. Anatoomiliste regioonide arv märgitakse näiteks (IIE) |
III staadium | kahe või enama lümfisõlmede regiooni (IIIN) või lümfoidstruktuuride haaratus mõlemal pool diafragmat |
IV staadium | ekstranodaalne (puhkenud) haigus, mis on haaranud ühe või mitu elundit kas koos või ilma lümfisõlmedeta |
Iga staadiumi korral eristatakse veel 4 rühma: A – sümptomiteta, B – sümptomitega (palavik, öised higistamised, tahtmatu kaalukaotus); CS – kliiniline staadium ja PS – patoloogiline staadium.
Kliinilise staadiumi määramisel võetakse aluseks biopsia, haiguse eellugu, patsiendi ja laboratoorsete ning radioloogiliste uuringute tulemused.[18]
Hodgkini lümfoomi ravis kasutatakse keemiaravi, mõne vormi korral ka kiiritusravi, hiljuti on lisandunud bioloogiline ravi. Kasutatakse ka nende kombinatsioone. Hodgkini lümfoomi raviskeemi valik, kasutatavate ravimite hulk ja annused ning ravi kestus sõltuvad nii Hodgkini lümfoomi vormist, staadiumist, patsiendi vanusest kui ka tema teiste organite seisundist.
70–90%-l ravitavatest patsientidest saadakse ravivastus, kuid kuni 1/3 III või IV staadiumiga patsientidel tekib tavaliselt kolme aasta jooksul retsidiiv.[19]
Ravi kõrvaltoimed sõltuvad kasutatud raviviisidest.
1666. aastal avaldas Marcello Malpighi teoses "De viscerum structuru exercitatio anatomica" tõve esmakirjelduse. 1832 avaldas Thomas Hodgkin oma töö "On Some Morbid Appearances of the Absorbent Glands and Spleen."[20][21]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.