From Wikipedia, the free encyclopedia
Ketserlus ehk hereesia (kreeka keeles αἵρεσις hairesis , 'valik, valitud asi', hilisem tähendus 'erakond, koolkond, uskkond') on teatud religioossest õpetusest kõrvalekalduv usukäsitlus; kehtestatud arusaamadest lahknemine.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Ülekantud tähenduses nimetatakse ketserluseks seisukohti, mis hälbivad mingi õpetuse üldtunnustatud seisukohtadest või inimeste üldisest arvamusest.
Juutide helleniseerunud kultuuris, milles sündis ja arenes kristlus, tähistati selle sõnaga "filosoofilisi või religioosseid koole".[1] Nagu näiteks sadusere ja varisere (Ap. 5.17; 15.5; 26.5).[2] Seejuures oli mõiste neutraalne ja seda kasutati ka "naasaretlaste usulahu" kohta (Ap. 24.5). Kuna usuti, et tõe ja elu võib inimene saada vaid läbi Kristuse, omandas sõna Uue Testamendi kirjades juba negatiivse varjundi. Peetrus räägib lahkõpetajatest ja hukutavatest valeõpetustest (2Pt.2.1) ja Paulus paneb lahkõpetused juba ühte ritta nõidumise ja ebajumalateenistustega (Ga.5.20). Apostlite jälgedes hakkas varajane kristlik kirik hereetikuteks nimetama kristlikust ortodoksiast kõrvalekaldumisi. Kristliku hereesia taga peitus küsimus vaimse tõe monopolist.
Varases ristiusu kirikus kujunesid apostlitelt saadud õpetuse autoriteetideks piiskopid. Tekkis vajadus selgitada, mis on Kristuse õpetuse sisu, mida kirik edasi annab. Õpetuse põhiseisukohad levisid paarilauseliste kokkuvõtetena, mida kasutati ristimisel. Neist vormelitest koostati usutunnistus. Õpetusliku aluste vaidluste lahendamiseks kutsuti kokku kirikukogud. Kirikukogude dokumendid olid suunatud tol ajal levinud hereesiate vastu.
4. sajandil arenes kristlus keiserlikuks riigiusuks. "Kõige hullemaks õnnetuseks, mis kristlaskonnale kunagi osaks on saanud, oli võib-olla Constantinus Suure pöördumine ristiusku ja sellele järgnev keisri sekkumine Jumala asjadesse ja Jumala kiriku sekkumine keisri asjadesse. Tähtsuselt järgmine oli see, kui kirikust, mida kiusati Kristuse pärast, sai kirik, kes kiusas taga Kristuse nimel." (R.C. Zaehener. Concordant Discord. Oxford, Clarenden Press 1970, lk 22)[3] 380. aastal, kui mõistet "hereesia" kasutati esimest korda "Tessaloonika ediktis" tsiviilseaduslikus kontektis, algas Rooma riigis arianismi allutus ja ketserite tagakiusamine. Samal aastal kuulutati kristlus riigiusundiks (ainult kristlaste suhtes). 382. vastu võetud manilastevastased seadused kohustasid perfekte ametisse nimetama uurijaid ja salajasi kaastöötajaid. (Esimest korda käsitleti Roomas mitteriikliku usu liikmeid kurjategijatena ja nende tarvis loodi salajane jälitusaparaat.) Esimene 385. aastal avalikult ja ametlikult hukatud hereetik oli Priscillian.
Kirikuvõimude poolt otseselt hereetikute nimetuse all hukatud inimeste koguarv ja nende varade saatus pole teada. Kindel on, et see arv ulatub mitmetesse tuhandetesse. Hereetikuteks kuulutatud kataritevastases 1209–1229 kestnud albilaste ristisõjas, kuhu suundusid paljud põhjapoolsed aadlikud, kes lootsid saada endale ketseritelt võetud maad ja varad, hävitati vähemalt miljon inimest.[4][5] Varem on selleks arvuks pakutud kahte miljonit. Viimane katarite tugipunkt, väike Quéribusi kindlus, vallutati alles 1255. aastal.
Nikaia usutunnistus on reaktsioon kõigi nende arusaamade vastu.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
