briti psühholoog From Wikipedia, the free encyclopedia
Hans Jürgen Eysenck (4. märts 1916 Berliin – 4. september 1997 London) oli saksa päritolu Britipsühholoog, kes sündis näitlejate peres. Tuntuse saavutas ta intelligentsuse ja isiksuse teemaliste töödega. Teda iseloomustavad julged ja laiaulatuslikud empiirilised teooriad ning otsekohesed vaated. Eysenck oli üks olulisemaid 20. sajandi isiksuse ja individuaalsete erinevuste uurijaid. Lisaks kuulub ta 20. sajandi tsiteeritumate psühholoogide hulka.[1]
Ta asutas ajakirja Personality and Individual Differences, oli 80 raamatu ja rohkem kui 1600 artikli autor[viide?].
Tema lapsepõlveunistus oli tulevikus õppida füüsikat. Tema vanemad aga soovisid, et Eysenck jätkaks teatrikunsti alal. Hans Eysencki kasvatas üles vanaema, kes oli juudi juurtega katoliiklane. Pärast kooli lõpetamist lahkus Eysenck oma poliitiliste vaadete ja vastuseisu tõttu Natsi-Saksamaaga Saksamaalt ning emigreerus 1930. aastatel Inglismaale, kus astus ka ülikooli. Vaatamata soovile õppida füüsikat, asus ta 1935. aastal õppima Londonis Universal College’s psühholoogiat. Varem liiga väheste füüsikaliste eelduskursusteta, oli ta sunnitud valima uue suuna. Kuna valikus olnud erialadest oli psühholoogia tema jaoks teadusele lähim, otsustas ta selle kasuks. Doktorikraadi psühholoogias sai ta 1940. aastal, uurides C. Burti juhendamisel eksperimentaalset esteetikat.[2]
Eysenck alustas karjääri Mill Hilli erakorralises haiglas. Pärast sõda asutati psühhiaatriainstituut (Institute of Psychiatry), kus ta töötas oma ülejäänud töise elu. Aastaks 1955 oli temast saanud professor, kes juhtis uurimissuunda, mille eesmärgiks oli eksperimentaalselt uurida individuaalseid erinevusi.[3]
1951. aastal avaldati Eysencki esimene empiiriline uuring geneetikast ja isiksusest. Selle eksperimendi viis ta läbi aastatel 1948–1951 koos oma õpilase Donald Prelliga. Uuringus anti 11–12-aastastele mono- ja disügootsetele kaksikutele teha teste, mis olid seotud neurootilisusega. Tulemustest selgus, et neurootilisus on suures osas päritav.
Eysenck on loonud kolmefaktorilise isiksusemudeli, mille järgi on kõiki inimesi võimalik iseloomustada kolme omaduse – ekstravertsus, neurootilisus ja psühhootilisus – kaudu. Mudel oli teooriapõhine ja tugines varasemale kirjandusele. Kui ekstravertsus ja neurootilisus on usaldusväärsed mõõdetavad omadused, siis kolmanda ehk psühhootilisuse kohta on arvamused lahknenud, kuna polnud selge, mida see täpselt mõõdab ja tulemusena näitab. Eysencki isiksuseuurimine on viinud individuaalsete erinevuste olemuse parema mõistmiseni. Ta uuris individuaalseid erinevusi bioloogilisest vaatepunktist.[1][4]
Kahte isiksusedimensiooni, ekstravertsust ja neurootilisust, käsitles ta 1947. aastal raamatus "Dimensions of Personality".[4]
Ekstravertsus (E) ja neurootilisus (N) kirjeldavad käitumise individuaalseid erinevusi ning on asetatud kahedimensioonilisele skaalale. Eysenck tõi esile, et need kaks dimensiooni sarnanevad nelja isiksusetüübiga, mille tõi välja juba Hippokrates.
Kõrge N ja kõrge E = koleeriline tüüp
Kõrge N ja madal E = melanhoolne tüüp
Madal N ja kõrge E = sangviiniline tüüp
Madal N ja madal E = flegmaatiline tüüp
Kolmanda mõõtme, psühhootilisuse, lisas ta mudelisse 1970. aastate lõpul[5]). Tuntuks say Eysencki test: Eysenck Personality Questionnaire, kus on 3 mõõdet: ekstravertsus/introvertsus, neurootilisus/stabiilsus ja psühhootilisus/sotsialiseerumine.
Üks osa tema töödest uuris suitsetamise ja vähki haigestumise vahelisi põhjuslikke seoseid. Varasemate teooriate järgi oli vähi otseseks põhjustajaks suitsetamine. Eysenck aga arvas, et sellist põhjuslikku seost ei ole ja soovis seda oma uurimistöödega näidata. Mitmest tehtud uuringust võis ta järeldada, et põhjuslik seos nende kahe vahel puudub. Küll aga näitas ta seost suitsetamise ja vähki haigestumise ning isiksuseomaduste vahel. Suitsetamine on vähki haigestumise puhul oluline vaid teatud isiksuseomadustega inimestel.[6]
Dimensions of Personality (1947)
The Scientific Study of Personality (1952)
The Structure of Human Personality (1952)
Uses and Abuses of Psychology (1953)
The Psychology of Politics (1954)
Psychology and the Foundations of Psychiatry (1955)
Sense and Nonsense in Psychology (1956)
The Dynamics of Anxiety and Hysteria (1957)
Perceptual Processes and Mental Illnesses (1957) (kaasautorid: G. Granger ja J. C. Brengelmann)
Manual of the Maudsley Personality Inventory (1959)
Handbook of Abnormal Psychology (1960), toimetaja
Experiments in Personality (1960) kaks köidet, toimetaja
Behaviour Therapy and Neuroses (1960), toimetaja
Know Your Own I.Q. (1962)(eesti keeles "Tunne oma IQ", Odamees, 2004)
Experiments with Drugs (1963), toimetaja
Experiments in Motivation (1964), toimetaja
Crime and Personality (1964) ja hilisemad väljaanded
Manual of the Eysenck Personality Inventory (1964) (kaasautor: S. B. G. Eysenck)
The Causes and Cures of Neuroses (1965) (kaasautor: S. Rachman)
Boyle, G. J., Stankov, L., Martin, N. G., Petrides, K. V., Eysenck, M. W., & Ortet, G. (2016). Hans J. Eysenck and Raymond B. Cattell on intelligence and personality. Personality and Individual Differences, 103, 40–47.