Habaja mõis

Habaja mõis (saksa keeles Habbat) oli rüütlimõis Kose kihelkonnas Harjumaal^[1]. Nüüdisajal jääb mõis Harju maakonda Kose valda^[1].

Mõis rajati 1646^[1], mil ta eraldati Vana-Harmi mõis ehk Ojasoo mõisast^[2]

1900. aastal omandas mõisa Hermann August Alexander von Harpe, hinnaga 117 600 rubla. 1907. aastal kinkis Hermann von Harpe mõisa Arthur Alexander Eduard Konstantin von Hunniusele^[3] 1919. aasta maareformi käigus jäi Hunniusele ainult mõisasüda ja temale kuuluv Ritle talu (Alansi külas) ja seda tingimusel, arendada seemnekasvatust, mida ta oli ka teinud. Jäänukmõisa pidas Arthuri poeg Hans Hunnius^[4] ja kui algas väiketalude pankrotistamise ajajärk oli Habaja mõisa endine piir 1936. aastaks taastatud. Hunniustel oli lõpuks üle kahesaja hektari põldu, oli traktoreid, oli 25 tööhobust, 55 lehma ja viinavabrik.

Tänapäevani säilinud vanabalti tüüpi Habaja mõisa peahoone^[5] ehitati 18. sajandi lõpul^[1]. Habaja mõisa härrastemaja on üks väheseid Eestis säilinud Põhjasõja järgseil aastail ehitatuist, mõisa peahoone asub Kose-Kuimetsa maantee ääres. Mõisa alal on säilinud ka mitmed sümmeetriliselt paiknevad kõrvalhooned^[1]: aitkuivati^[6], karjakastell^[7], tõllakuur^[8], tall^[9], puust töölistemaja^[10], kivist töölistemaja^[11], riistakuur^[12], kelder^[13], värkstuba^[14], viinaait^[15], Habaja mõisa viinavabrik^[16] ja Habaja mõisa tuuleveski^[17].

Eesti NSV perioodil kuulus mõisakompleks Habaja sovhoosile.

Pikemalt artiklis Habaja mõisa park

Habaja mõisa pargi^[18] puittaimestiku liigirikkus on väike, võõrliike on 17. Pargi maakividest piirdemüüri on säilinud ainult mõned meetrid. Pargis asub kaks mälestuskivi: Habaja veresaunale-abiteost keeldunud talupoegade peksmisele 1858. aasta juunis ja Teises maailmasõjas langenutele.