Hüdroksiidsoolad
From Wikipedia, the free encyclopedia
Hüdroksiidsool on anorgaaniline iooniline ühend, mis tekib siis, kui osa hüdroksiidi koostisse kuuluvatest hüdroksiidioonidest asendatakse muude anioonidega.[1] Põhimõtteliselt võib hüdroksiidsoola valemit esitada kujul, milles tuuakse eraldi välja alusele ja soolale vastav komponent.
Hüdroksiidsoolade hulka kuuluvad näiteks vask(II)hüdroksiidkarbonaadid nagu Cu2(OH)2CO3 (mineraali malahhiidi põhiline koostisaine) ja Cu3(OH)2(CO3)2 (mineraali asuriidi põhiline koostisaine). Seejuures võib malahhiidile vastava vaskhüdroksiidkarbonaadi valemit esitada ka kujul Cu(OH)2∙CuCO3 ning asuriidile vastava vaskhüdroksiidkarbonaadi valemit ka kujul Cu(OH)2∙2CuCO3.
Hüdroksiidsoolad on omased sellistele metallidele, mille katiooni laeng on ühest suurem: lisaks vasele ka tsink (nt tsinkhüdroksiidkloriid ZnOHCl)[3], nikkel (nt nikkelhüdroksiidkarbonaat Ni3(OH)4CO3)[4], alumiinium (nt alumiiniumhüdroksiidkloriid AlOHCl2)[5] jms. Sageli esinevad hüdroksiidsoolad ka kristallhüdraatide kujul (nt tsinkhüdroksiidkloriidi monohüdraat Zn5(OH)8Cl2·H2O, mis esineb looduses ka mineraali simonkolleite koostises)[6]. Kuna vastavate metallide hüdroksiidid on enamjaolt vees lahustumatud või vähelahustuvad (v.a. baariumhüdroksiid), siis ei lahustu vees ka valdav osa hüdroksiidsooladest.[7][8]
Teatud mõttes on hüdroksiidsoolad vesiniksoolade analoogid.[9] Vesiniksool moodustub juhul, kui osa mitmeprotoonse happe koostisse kuuluvatest prootonitest asendatakse metallikatiooniga.