Grumman F-14 Tomcat
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Grumman F-14 Tomcat on ülehelikiiruseline kahemootoriline, kahekohaline ja muudetava tiivanoolsusega hävituslennuk. F-14 oli Ameerika Ühendriikide õhuväe peamine mere kohal õhuruumis ülekaalu saavutamise ja laevastiku kaitseotstarbeline lennuk ning taktikaline luureplatvorm aastatel 1972–2006. Hiljem, kui lennukile paigaldati LANTIRN süsteem, kasutati seda täppisõhurünnakutel.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2018) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2018) |
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Juuni 2018) |
 | |
| Tüüp | püüdurhävitaja/mitmeotstarbeline hävitaja |
|---|---|
| Tootja | Grumman |
| Disainer | Bob Kress |
| Esmalend | 21. detsember 1970 |
| Võeti kasutusele | september 1974 |
| Võeti kasutusest | Ameerika Ühendriikide merevägi 22. september 2006 |
| Hetkeseis | hinnanguliselt 50 veel kasutusel Iraanis |
| Põhikasutajad |
 Ameerika Ühendriigid |
| Muud kasutajad |
 Iraan |
| Toodanguarv | 712 |
| Ühe maksumus | 38 miljonit dollarit (1998) |
F-14 projekteerimist alustati pärast F-111B projektist loobumist, kus võeti arvesse F-111 kasutamise ja Vietnami sõja kogemusi. F-14 võeti relvastusse USA mereväes 1972. aastal, vahetades välja F-4 Phantom II. Aastal 1976 ostis Iraan 79 Tomcati. USA mereväe kasutusest võeti F-14 maha 22. septembril 2006 ning asendati F/A-18E/F Super Hornetiga. Aastast 2007 on Tomcatid relvastuse ainult Iraani Islamivabariigis.
F-14 Tomcati programm algatati siis kui sai lõplikult selgeks, et F-111B (F-111 modifikatsioon US Navy programmist Tactical Fighter Experimental (TFX)), ei sobi US Navyle, sest General Dynamic F-111 oli liiga raske ja suur USA mereväe lennukikandjate tekile maandumiseks. Mereväe nõue oli, et uus lennuk oleks laevastiku õhuruumikaitse hävitaja, mille peamine osa on hävitada tõenäolise vaenlase (Nõukogude Liidu) pommitajad enne, kui need jõuavad oma rakettide USA lennukikandjateni küündiva lennukauguseni. Lisaks sellele nõudis merevägi, et F-14 oleks võimeline ka õhuruumis ülekaalu saavutama. USA mereväele TFX programm ei meeldinud, kuna selles olid ka USA lennuväe nõudmised, kuid oli sunnitud kaitseminister Robert McNamara plaaniga nõustuma, sest Ameerika Ühendriikide valitsus soovis lennukite arenduskulude vähendamiseks ühist lahendust. Varasem taoline küllaltki edukas näide oli lennuk F-4 Phantom II, mis oli US Navy programmi lennuk, kuid millega liitus ka USAF.
Naval Air Systems Command (NAVAIR) töötas välja nõuded uuele lennukile. See pidi olema istmete tandemasetusega kahekohaline hävitaja, mille maksimaalne kiirus oleks vähemalt Mach 2,2 ja see peaks olema võimeline andma tuletoetust ka maaväle. Pakkumise teinud viiest firmast (millest neli projekti olid muudetava tiivanoolsusega lennukid, nagu F-111), valiti detsembris 1968 välja kaks finalisti, milleks osutusid McDonnell Douglas ja Grumman. Jaanuaris 1969 teatati lõplikult, et võitjaks osutus Grumman. Grumman oli partner ka F-111B programmis ning oli alustanud alternatiivse lennuki kallal tööd juba siis, kui sai selgeks, et F-111 ei sobi US Navyle. Seetõttu oli Grummanil konkurentide ees eelis.
Konkursi võitnud Grummani projekti lennukile paigaldati juba hävitajal F-111B tuttavad TF30 mootorid, kuigi US Navy oli kavatsenud kasutada Pratt ja Whitney F401-PW-400 mootoreid, mis olid siis veel arendusjärgus (samal ajal arendas Pratt ja Whitney ka USA Õhujõududele mõeldud sarnast F100 mootorit).
Ehkki F-14 oli kergem F-111B-st, oli see ikkagi suur ja raske. Lennuki suurus oli tingitud nõudest, et see pidi suutma kanda kogukat AWG-9 radarit ja AIM-54 Phoenix rakette, mis olid ka F-111B relvastuses ja keresisest, 7,3 tonni kütust mahutavat kütusepaaki. F-14-l oli muudetav tiivanoolsus. Kahe F-14 keres kõrvuti asetseva mootori küllaltki suure vahekauguse tõttu, mootorite erinevast tõukejõust tingitud lennusuunast kõrvalekallete paremaks pareerimiseks, oli lennukil kaks kiilu teekonnapüsivuse säilitamiseks.
Saanud F-14 lepingu, hakkas Grumman uue hävituslennuki testimiseks ja hindamiseks laiendama Long Islandil Calvetronis asunud lennukitehast. Suur osa lennutestidest toimus Long Island Soundi õhuruumis, kus tuli ette ka mitmeid mootori kompressori pompaažist tingitud ootamatuid mootori seiskumisi ja lendurite katapulteerumisi. Et säästa aega ja ennetada kaitseminister McNamara võimalikku sekkumist projekti peatamiseks, jättis USA Merevägi F-14 prototüübifaasi vahele ning hakkas kohe tegelema täieliku arendustööga; USA õhujõud tegi sama F-15-ga.
F-14 Tomcati esmalend toimus 21 detsembril 1970, vaid 22 kuud pärast Grummaniga lepingu sõlmimist. F-14-st oli huvitatud ka USA merejalaväe juhtkond, kes saatis oma piloodid VF-124 eskadrilli instruktoriteks õppima. Kui aga selgus, et õhk-maa raketisüsteeme lennukile ei paigaldata (need arendati välja alles 1990. aastatel), tõmbus US merejalavägi F-14 programmist tagasi.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
