From Wikipedia, the free encyclopedia
Geštaltpsühholoogia on psühholoogia haru, mis pöörab erilist tähelepanu tervikkujundite ehk geštaltide tajule ja holistlikule lähenemisele. See haru oli eriti populaarne 1930. aastatel.
Artiklis puuduvad viited. |
Geštaltpsühholoogia (saksakeelsest sõnast Gestalt – konfiguratsioon, kuju) tekkis Saksamaal 20. sajandi alguses Max Wertheimeri, Kurt Koffka ja Wolfgang Köhleri tööde põhjal. Need kolm on tuntud ka kui Berliini koolkond. Geštaltpsühholoogia kujunes vastusena introspektiivsele meetodile, biheiviorismile ja assotsiatsionismile.
Geštaltkoolkonna põhiidee on, et psühholoogilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus ja struktureeritus. Algne objekt on midagi enamat kui lihtsalt selle osade summa – tervikut ei saa kokku panna erinevate osade liitmise teel. Elemendid on määratud tervikuga; tervik on primaarne, osad sekundaarsed.
Geštaltpsühholoogia esindajad viisid taju uurimiseks läbi hulgaliselt katseid. Nad eristasid taju aistingust ehk terviku tunnetamise protsessi üksikomaduse tunnetamisest. Uuriti tajuobjekti vahekorda selle fooniga, kontrastinähtusi, mõtlemist.
Peamine puudus selle psühholoogia suuna juures on geneetilise lähenemise eiramine. Sellest hoolimata on geštaltpsühholoogide panus taju ja loomingulise mõtlemise ning sotsiaalpsühholoogiliste grupiprotsesside uurimisele märgatav.
Geštaltteooria põhiprintsiibid (grupeerimise seadused) on:
Maksimaalse tõenäosuse või sarnasuse printsiip: tendents interpreteerida proksimaalset stiimulit vastavalt sellele välismaailma stiimulile, mis kõige suurema tõenäosusega sellise kujutise tekitab (nt subjektiivsete kontuuride tajumine: Kanizsa kolmnurk).
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.