Flüšš

Flüšš on settekivimikihtide jada, mis kulgeb süvavee- ja hägususvoolu ladestustest madalaveeliste savikiltade ja liivakivideni. See ladestub, kui mäeehituse episoodi mandripoolele moodustub kiiresti sügav bassein. Näiteid on leitud Kordiljeeridest, Alpidest, Püreneedest ja Karpaatidest.

Järsult kallutatud flüššikihid Hispaania rannikul Zumaias

Sedimentoloogilised omadused

Flüšš koosneb korduvatest settetsüklitest, setete ülespoole peenenemisega. Iga tsükli põhjas on mõnikord jämedad konglomeraadid või bretšad, mis arenevad järk-järgult ülespoole liivakiviks ja savikildaks/mudakiviks. Tavaliselt koosneb flüšš kiltade jadast, mis on rütmiliselt segatud õhukeste, kõvade, hallikate liivakividega. Tavaliselt ei sisalda savikilt palju kivistisi, samas kui jämedamates liivakivides on sageli vilgu ja glaukoniidi fraktsioone.

Tektoonika

Mandrite kokkupõrkel surub subdutseeriv tektooniline plaat selle kohal asuvale plaadile, põhjustades kivimite kurrutust, sageli sinna, kus tekivad kerkemurrangud ja mäeahelik tõuseb. Ülemisel plaadil paindub mägede ja deformeerimata mandri vaheline maa allapoole, moodustades mandri basseini. Kui bassein moodustub aeglaselt, nagu Põhja-Apalatšides, täidab see madalas vees asuvaid setteid. Kui see moodustub kiiresti, nagu Kordiljeeride idaküljel, võib merevesi sisse tormata ja esimesed setteladestused on sügava vee maardlad. Kui mäenõlv on basseini ääres piisavalt järsk, siis satub see materjal kiiresti liikuvatesse settevoogudesse, mida nimetatakse hägususvooludeks, mille tagajärjel tekivad turbidiitsetted. Basseini täitumisel moodustuvad madalas vees olevad liivakivid ja mandriladestused. Enamik tekkivatest kivimitest on vähedeformeerunud, kuid mäeaheliku serva lähedal võivad nad kurrutuda ja kerkida. Pärast basseini täitumist ladestatakse mandrisetted (molass) flüšši peale.

Nimetus ja selle kasutamine

Karpaatide flüšš

Nimetuse "flüšš" võttis geoloogilises kirjanduses kasutusele Šveitsi geoloog Bernhard Studer 1827. aastal. Studer kasutas seda mõistet liivakivi ja savikilda tüüpiliste vaheldumiste jaoks Alpides. Nimi tuleb saksakeelsest sõnast fliessen, mis tähendab voolama, kuna Studer arvas, et flüšši on ladestanud jõed. Arusaam, et flüšš on tegelikult süvamere sete, mis on tüüpiline konkreetsele laamtektoonika keskkonnale, tuli alles palju hiljem.

Nimetust "flüšš" kasutatakse praegu paljudes Alpi vööndi mäeahelikes. Tuntud flüššilademeid on leitud Püreneede ja Karpaatide aladel ning tektooniliselt sarnastes piirkondades Itaalias, Balkani poolsaarel ja Küprosel. Põhja-Alpides on flüšš ka litostratigraafiline üksus.