Eesti skaudiliikumine
From Wikipedia, the free encyclopedia
Skautliku liikumise alguseks Euroopas loetakse aastat 1907, mil Inglise ratsaväe kindralinspektor Robert Baden-Powell korraldas Londoni lähedal Brownsea saarel esimese laagri tema enda poolt organiseeritud noorteüksusele, keda ta nimetas Boy Scoutideks[1].
![]() | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Skautlus levis lühikese ajaga üle kogu maailma, jõudes Eestisse juba 1912. Vahepeal puhkenud I maailmasõda küll pidurdas skautluse arengut, kuid 1920. aastal Londonis toimunud I ülemaailmsel Jamboreel, kus liikumise rajaja Baden-Powell kuulutati 6. augustil Maailma Peaskaudiks, osales üle miljoni liikme. Sellest Jamboreest võttis osa ka 10-liikmeline Eesti esindusüksus.[2]
Eesti skaudiliikumine (ka: Eesti skautlus) algas esimeste skaudiüksuste tegevusena 1912. aastal. 1928. aastal avaldatud kirjutise andmetel väitis Eesti skautide peavanem Nikolai Kann, et skaudiliikumist püütud organiseerida Tallinna Peetri Reaalkooli juures juba 1911, kuid katsetus jooksnud liiva ja kui Nikolai Kann 1915. aastal Peetri Reaalkooli direktoriks sai, seal skaudirühmi ei eksisteerinud.[3]
Esimesed dokumenteeritud andmed skaudiliikumisest Eesti pinnal Pärnus rajanevad F. Bliebernichti uurimusele 1939. aastal avaldatud koguteoses "28. a. Eesti skautlust". Pärnu üksus alustanud tegevust Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi juures 1912. aasta suvel. Algust tehti ühe Hundi salgaga, järgnesid Lõvi, Känguru ja Kiivitaja salgad; poiste vanus liikumise algaegadel oli 12–14, tegevuse õitseajal kuulus üksusesse 80–100 liiget, kes kõik olid kas Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi või Kaubanduskooli õpilased. Rühm kinnitati esimeseks skaudirühmaks Vene tsaaririigi Läänemere provintsides. Rühma vanemaks sai ühe algataja ja salgajuhi Ervin Tammanni isa. Tammannite korter oli ka esimeste koonduste pidamise kohaks, hiljem muretseti rühmale oma kodu ja sisustati poiste valmistatud mööbliga. Põhirõhk oli poiste erialasel väljaõppel – poisid olid Pärnu tuletõrje liikmed ja tulekahju ajal korrapidajad, said esmaabi ettevalmistuse linnaarst Kukelt, töötasid praktiliste oskuste omandamiseks Pärnu tislerite, lukkseppade ja maalrite juures jmt.[4] Oma tegevust majandasid Pärnu skaudid peaasjalikult pidude korraldamisega, kus osalesid poiste oma mandoliinide orkester ja laulukoor, esitati näidendeid ja nalju. Pärnu skaudirühm tegutses viis aastat, tegevust katkestas ajutiselt Saksa laevastiku poolt Pärnu pommitamine 1915. aastal, mil koolid evakueeriti Viljandisse ja Tartusse. Skaudiliikumine sai jätkuda alles 1916, mil gümnaasium asus tagasi Pärnusse. Teine tegutsemisperiood oli intensiivne ja viljakas kuni 1917. aasta oktoobrini, mil tsepeliinide rünnaku tagajärjel kool lõplikult evakueeriti. 1917. aasta sügisel võeti kasutusele sinimustvalge lipp. Pärnu skautide tegevuse lõpetasid 1918. aasta Saksa okupatsioon ja Vabadussõda.[5]
Need skaudirühmad, mis 1916. ja 1917. aastal mitmel pool Eestis tegutsesid nii Boy Scoutide kui ka Junõje Razvedžiki nime all, olid mõjutatud peamiselt Vene skautilike organisatsioonide tavadest ega järginud Baden-Powelli süsteemi, nende juhised olid käskivas kõneviisis ja sisaldasid karme karistusmeetmeid[6].
Aastal 1922 loodi Skautide Maailmaorganisatsioon (WOSM), mille üks asutajaliige oli Eesti Skautide Malev.