Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum

1919–1940

Muuseum asutati Eesti Vabadussõja ajal 19. jaanuaril 1919. Muuseum loodi ametlikult Johan Laidoneri päevakäsuga nr 5. Mõte asutada Vabadussõja-teemaline muuseum tuli Jaan Sootsil, kui ta teatas ajakirjanduses, et tahab koguda selle tarbeks näiteks sõdurite kirju, esemeid ja fotosid.

Muuseumi korraldajaks sai 6. jalaväepolgu reamees Taavet Poska, kes oli ka fotograaf. Esimene väiksem näitus avati 24. veebruaril 1922 ja sellega tähistati nelja aasta möödumist Vabariigi sünnist. Suurem väljapanek nõudis veel aega. Sõjaväe juhtkond suhtus muuseumisse vägagi tõsiselt – väeosades keelati Vabadussõja-aegseid esemeid hävitada enne, kui need olid üle vaadatud. Ülevaadatud asjadele lisati lipik "Sõjamuuseumi omand". Nii sai muuseum oma kogudesse vanu kahureid, suurtükiplatvormi ja soomusauto Vanapagan. Eraldi tellimustena hakkasid paljud kunstnikud looma kunstiteoseid Vabadussõja lahingutest. Peamised autorid olid Maximilian Maksolly, Jüri Riis, Voldemar Kangro-Pool ja Peet Aren. Peale selle ostis muuseum Vabadussõja fotosid ka vendade Parikaste ja Võru fotograafi Niiluse käest.

1930. aastaks muudeti nimi Sõjamuuseumiks.

1940. aastaks oli muuseumis ligi 10 000 eksponaati, mille hulgas oli relvi, mannekeene Vabadussõja vormidega, Punaarmeelt trofeedena saadud väeosalipud, samuti sõjakaardid ja ülemjuhataja sõjakabineti sisustus. Eraldi ekspositsioonid olid pühendatud Vabadussõja kangelastele Anton Irvele ja Julius Kuperjanovile. Seal olid nende aumärgid. Peale kindralmajori Ernst Põdderi surma lisandusid sinna ka tema esemed.

Okupatsiooniaeg

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt tuli muuseumil oma asukohast ära kolida. Eksponaadid pakiti kokku ja toimetati Koplisse. Varsti viidi need tagasi Vanalinna ja paigutati Kiek in de Köki torni. Sõja ajal, 24. juunil 1941, anti endise Sõjamuuseumi relvadest Punaarmeele 12 kuulipildujat, 50 vintpüssi, 35 püstolit, 26 saablit ja laskemoona, veel ka soomusauto "Vanapagan".

1950. aastate alguses alustati aga juba dokumenteeritud hävitustööd. 18. aprillil 1950 koostatud akti järgi hävitati 398 maali ja graafilist lehte ning 168 skulptuuri, sh J. Kuperjanovi ja A. Irve surimaskid; lisaks mitu geograafilist kaarti. Peale hävitustöö anti vanu Kaitseväe vorme mitmele asutusele, näiteks Teaduste Akadeemia raamatukogule ja Kunstimuuseumile. 235 ühikut Eesti kaitseväe ja politsei vormiriietust anti üle Draamateatrile.

Taastamine

Pärast Eesti taasiseseisvumist lahkus Nõukogude armee Eestist ja vabastas ka Viimsis Viimsi mõisa. Mõisakompleksis alustas juba 1990. aastate keskpaigas tegevust Kindral Laidoneri Muuseum, mille juhiks sai Tanel Lään. Mõisakompleks oli halvas seisukorras ja renoveerimiseks raha leidmisega oli raskusi.

Eesti riiklik sõjamuuseum taastati 1. märtsil 2001 kaitseministri 26. veebruari 2001 määrusega nr 6 ametliku nimetusega Laidoneri Muuseum. Vastne sõjamuuseum registreeriti riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris 13. juunil 2001.

Taastatud sõjamuuseumi direktorina töötas alates 1. juunist 2001 Hannes Walter ja aastatel 2005–2009 Indrek Tarand. Aastatel 2009–2014 oli muuseumi direktor Kristjan Luts ja alates 2014. aastast Hellar Lill.