Daši-Doržo Itigelov
From Wikipedia, the free encyclopedia
Daši-Doržo Itigelov (vene Даши-Доржо Итигэлов; 1852–1927) oli Venemaa budistide juht.
See artikkel vajab toimetamist. |
Ta alustas õpinguid 16-aastaselt Aninsky datsanis ning lõpetas selle filosoofia ja Tiibeti meditsiini alal. Kirjutas farmakoloogia entsüklopeedia.
1912. aastal valiti ta 12. Pandido Khambo-laamaks (Venemaa budistide pea). 19. märtsil 1917 autasustas imperaator Nikolai II teda Stanislausi ordeniga.
I maailmasõja ajal oli Itigelov ühingu Burjaadi vennaskond eesotsas, aidates tsaari armeele leida rõivaid, toitu ja arstimeid. Ta asutas mitu armeehospitali, kus tohter-laamad ravisid haavatud sõdureid. Selle eest andis Nikolai II talle Püha Anna ordeni.
Itigelov oli lähedane sõber ja ideekaaslane kuulsale Agvan Doržijevile. Neid ühendas panmongolism ehk panbudism. Eesti budist-munk ja mahasiddha Vend Vahindra oli nii Burjaatias kui ka Peterburi templis tegutsemise ajal samuti Itigeloviga korduvalt asju ajanud.
1926. aastal soovitas Itigelov avalikult kõigil budistidel Venemaalt lahkuda, kuna "punane õpetus hakkab asendama budismi".
Aasta hiljem, 75 aasta vanusena, käskis ta munkadel alustada ettevalmistusi enda matmisrituaali ja meditatsiooni jaoks. Laamad ei soovinud asjas osaleda, kuna Itigelov veel elas. Seetõttu alustas Itigelov elu viimast meditatsiooni üksi, alles siis ühinesid temaga ka teised laamad. Riitus kestis seni, kuni Pandido Khambo-laama keha oli elutu.
1920. aastatel kirjutas viis teksti esimese Hambo-laama Zajajevi kohta. Daši-Doržo Itigelov loeti Burjaatia esimese Hambo-laama Zajajevi kehastuseks. Tekstides on kirjas tema eelmiste kehastuste elulood. Daši-Doržo Itigelov jutustab, kuidas tegi annetusi Tiibetis nii dalai-laamale kui Pantšen-laamale jne. Üldse sisaldavad need tekstid 3 tema eelmise kehastuse elulugu.