Białyničy
From Wikipedia, the free encyclopedia
Białyničy (poola keeles Białynicze, valgevene-eesti transkriptsioonis Bjalõnitšõ) on linn Valgevenes Mahiloŭ oblastis, Białyničy rajooni halduskeskus. Asub Drući jõe kaldal Mahiloŭ linnast 36 kilomeetri kaugusel.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Białyničy | |||||
|---|---|---|---|---|---|
| |||||
 | |||||
  Białyničy lipp
Białyničy vapp
| |||||
Elanikke: 9670 (1.01.2024)[1] 
| |||||
| Koordinaadid: 54° 0′ N, 29° 43′ E | |||||
  | |||||
Haridust annavad kaks keskkooli, kunstikool ja internaatkool. Linnas on kultuurimaja ja kaks raamatukogu. Antakse välja rajoonilehte Зара над Друцьцю, Białyničys on ka toiduainetetööstus. Vaatamisväärsusteks on endise mõisa park ja kunstimuuseum.
Esimene asustus tekkis linna aladele mesoliitikumis. Kümnendaks sajandiks olid selle aladele elama asunud dregoovitšid.
Legendi kohaselt asutasid asula Ukrainast Kiievist tulnud mungad pärast seda, kui Batu-khaan nende kodulinna laastas. Põhja poole rännanud munki pannud imestama valged suveööd, sellest olevat asula ka nime saanud (algselt Белыночы). Aastal 1900 ilmus aga uurimus, kus näidati, et nende maade esimene omanik oli Białyna-nimeline talunik, kelle järglastele see ala kuuluma hakkas.[2]
Białyničyt on esimest korda mainitud XVI sajandil. Aastal 1577 kuulus küla Ciacieryni mõisale, mille omanikeks olid Zbaraskid. Administratiivselt kuulus see Viciebski vojevoodkonda ja Orša maakonda. Stefan Zbaraski rajas sinna kindluse ja andis külale alevi staatuse. Pärast tema surma läks alev Sapiehade valdusse. Aastal 1620 oli seal 331 tavalist väljakut ja 16 turuplatsi.[3]
Aastal 1624 asutas Lew Sapieha alevisse karmeliitide kloostri, kuhu toodi Kiievist imettegev Jumalaema kujutisega ikoon. Ta asutas alevisse ka trükikoja. Aastal 1627 rajati Białyničy mõis.
.jpg)
Uputuse ajal toimus alevi lähistel lahing, mille võitsid Vene väed. Sõja ajal kaotas alev 2/3 oma elanikkonnast. Aastal 1685 läks alev Radziwillide valdusse. Aastal 1733 said Białyničy omanikeks Ogińskid. XVIII sajandi keskel rajasid nad alevisse uhke pargiga mõisakompleksi. Aastal 1744 hävisid suures tulekahjus alevi puidust hooned; maha põles ka kloostrikompleks. Seejärel rajati uus kivist katoliku kirik, mis valmis aastaks 1762. Lisaks karmeliitidele rajasid toona alevisse oma kloostri ka mariaviidid. Alevit läbis suur kaubatee; seal asus ka tollipunkt.
Poola jagamisel läks Białyničy aastal 1772 Venemaa koosseisu. Seal kuulus alev algselt Valgevene ja hiljem Mogiljovi kubermangu. Toona oli seal veski, alevis peeti neli korda aastas laata. Aastail 1803–1832 käisid sealsed elanikud võimudega oma varasemate privileegide säilitamiseks kohut. Lõpuks tunnistasid Vene võimud alevi privileegid võltsituteks, aga kaks aktiivsemat kohtuskäijat piitsutati läbi ning saadeti Siberisse sunnitööle.
1812. aasta sõjas vabastasid alevi Deniss Davõdovi juhitud väed. Aastal 1859 põles alev taas maha. Aastal 1876 suleti katoliku kirik ja anti see koos ikooniga Moskva patriarhaadi alluvusse. Mõningatel andmetel valmistati selle ootuses ikoonist koopia ja viidi originaal Poolasse, jäädes hoiule Wola Gutowskasse, üldiselt peetakse aga nii sealset kui Varssavis asuvat versiooni koopiateks.
Aastaks 1880 oli alevisse jäänud kolm õigeusu kirikut. Białyničys asusid haigla ja apteek. Tööstusettevõtetest asusid seal telliselööv, veski ja viinavabrik (aastast 1895 töötas seal aurumasin). Kohalikud elanikud kasvatasid lina ja kanepit, valmistasid tikandeid. Osa elanikest olid sepad ja sadulsepad.
Aastal 1924 hakkas Białyničy kuuluma Valgevene NSV koosseisu. kus sellest sai rajoonikeskus. Teise maailmasõja ajal viidi sealne ikoon Mahiloŭ linna ajaloomuuseumi. XX sajandi teisel poolel hävitasid nõukogude võimud vana kivist kirikuhoone, kus ikoon oli olnud hoiul. 23. detsembril 2009 liideti aleviga kõrval asunud Michajłoŭ küla.[4]. 26. veebruaril 2016 sai Białyničyst linn.[5]
Postkontor
Kunstimuuseum
Õlletehas
Vana pangahoone
Lenini tänav
Õigeusu kirik
- Natałla Batrakova – Valgevene kirjanik
- Mikola Maljušitski – Ukraina agrokeemik
- Uładzimir Svidzinski – Nõukogude sõjaväelane
- Iosif Svidzinski – Nõukogude sõjaväelane
- Nikolai Kitajev – Vene lendur, sõjaväelane
- Mihhail Juškevitš – Vene sõjaväelane
- Valerian Snõtko – Vene geograaf
- Uładzimir Biełachvostaŭ – Valgevene poliitik
- Janka Šarachoŭski – Valgevene kirjanik
- Michaił Juškievič – Nõukogude sõjaväelane
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
