Berberi mäss
From Wikipedia, the free encyclopedia
Berberi mäss oli berberite ülestõus Umaijaadide Kalifaadis kaliif Hisham ibn Abd al-Maliki võimu ajal aastatel 740–743 (islami kalendri järgi 122–125). See oli Umaijaadide Kalifaadi esimene õnnestunud ülestõus. Mässu algatasid haridžiidi vaimulikud 740. aastal Tangeris, seda asus juhtima Maysara al-Matghari. Vastuhakk levis kiiresti üle Magribi ning üle väina Al-Ándalusi.
Berberi mäss | |||
---|---|---|---|
Olukord pärast berberi mässu. Iseseisvad berberi riigid: Tlemceni Emiraat Barghawata Konföderatsioon Sijimassa Emiraat Taherti Imamaat Fesi Imamaat Muud haridžiidi alad Muud riigid: Nekori Emiraat Ifriqiya | |||
Toimumiskoht | Magrib ja al-Ándalus, Umaijaadide Kalifaat | ||
Tulemus |
| ||
Territoriaalsed muudatused | Umaijaadide Kalifaadist eraldusid mitmed iseseisvad berberite riigid | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
|
Umaijaadid asusid ülestõusu maha suruma ning kaitsesid edukalt Ifriqiya (tänapäeva Tuneesia, Ida-Alžeeria ja Lääne-Liibüa) ja al-Andalusi (Hispaania ja Portugal). Ülejäänu Magribist langes mässuliste kätte. Pärast seda, kui mässuliste pealetung Umaijaadide tugipunktile Kairouanile läbi kukkus, lõhenes berberite ülestõus osadeks ning Magribis tekkis hulgaliselt berberi väikeriike, mida juhtisid hõimupealikud ja haridžiidi imaamid.
Berberite mäss oli ilmselt kaliif Hishami valitsusaja suurim sõjaline tagasilöök. Selle tulemusel tekkisid esimesed Umaijaadide Kalifaadist sõltumatud moslemiriigid.