Autoriõiguse seadus

Autoriõiguse seadus (lühend AutÕS) on Eestis kehtiv autorikaitseseadus, mis käsitleb autorite õigusi nende loomingule. Seaduse eraõiguslik osa reguleerib autorite juriidilisi suhteid, tsiviilõiguslik osa autorsusega kaasnevaid varalisi ja mittevaralisi suhteid.

Eesti autoriõiguse seaduse esmaversiooni koostamist juhtis jurist Heiki Pisuke, see võeti vastu 11. novembril 1992. aastal. Enne Eesti okupeerimist 1940. aastal kehtis Eestis Tsaari-Venemaa 1911. aasta seadus, Nõukogude okupatsiooni ajal reguleeris autoriõigust Eesti NSV tsiviilkoodeksi IV osa. Pärast 1992. aastat on seaduses tehtud arvukalt muudatusi, mille põhjuseks on niihästi tehnika ja majanduse areng (arvutite ja interneti levik, uued salvestustehnoloogiad, muutused loomemajanduses) kui ka Eesti liitumine Euroopa Liidu, rahvusvaheliste konventsioonide ja organisatsioonidega (1971. aasta Berni konventsioon, WIPO) ning kohustus võtta Eestis üle Euroopa Liidu direktiivid (infoühiskonna direktiiv).

Seaduse eesmärk

Autoriõiguse seaduse eesmärk on tagada kultuuri järjepidevus ja kultuurisaavutuste kaitse, autoriõigusel põhinevate tootmisharude ja rahvusvahelise kaubanduse areng ning luua autoritele, teose esitajatele, fonogrammitootjatele, raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele, filmi esmasalvestuse tootjatele, andmebaasi tegijatele ning teistele seaduses nimetatud isikutele soodsad tingimused teoste ja muude kultuurisaavutuste loomiseks ja kasutamiseks.

Samuti reguleerib seadus rahalisi suhteid ja autori teoste vaba kasutamist nii, et ei oleks kahjustatud autoriõigust.

Vikipeedia ja autoriõigus

Vikipeediasse materjalide lisamisel ei tohiks unustada autoriõigust. Olulised väljavõtted seaduse versioonist, mis jõustus 29. oktoobril 2004:

• IV peatükk - AUTORI VARALISTE ÕIGUSTE TEOSTAMISE PIIRAMINE (TEOSE VABA KASUTAMINE)

§ 18. Teose vaba kasutamine isiklikeks vajadusteks:

(1) Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud teise isiku õiguspäraselt avaldatud teose füüsilise isiku poolt reprodutseerimine isiklikeks vajadusteks. Selline reprodutseerimine ei tohi taotleda mis tahes ärilisi eesmärke.

2. TEOSE KASUTAMINE AUTORI NÕUSOLEKUTA JA TASU MAKSMISETA

§ 181. Autori reprodutseerimisõiguse piiramine

(1) Ilma autori nõusolekuta ja tasu maksmata on lubatud teoste ajutine või juhuslik reprodutseerimine, mis toimub tehnilise protsessi lahutamatu ja olulise osana ning mille eesmärk on vahendada teose edastamist võrgus kolmandate isikute vahel või teha võimalikuks teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti seaduspärane kasutamine ning millel puudub iseseisev majanduslik eesmärk.

§ 19. Teose vaba reprodutseerimine teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel, õigusemõistmise ja halduslikel eesmärkidel

Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime või nimetuse, kui see on teosel näidatud, teose pealkirja (nimetuse) ning avaldamisallika kohustusliku äranäitamisega on lubatud:

1) õiguspäraselt avaldatud teoste refereerimine ja tsiteerimine motiveeritud mahus ja järgides refereeritava või tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust, ...

2) õiguspäraselt avaldatud teose või selle osa kasutamine illustreeriva materjalina õppe- või teaduslikel eesmärkidel nende eesmärkidega motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke;

Vaata ka

• Autor

Välislingid

• Autoriõiguse seaduse kehtiv redaktsioon
• Autoriõiguse seaduse esimene redaktsioon 11. novembrist 1992
• 20 AASTAT AUTORIÕIGUSE SEADUST EESTIS – PARIMAT AEG AUTORITELE ENAM EI TULE! Heiki Pisukese intervjuu Eesti Autorite Ühingu kodulehel, detsember 2012