Õiglase maailma hüpotees
From Wikipedia, the free encyclopedia
Õiglase maailma hüpotees on kognitiivne eelarvamus, mille kohaselt "inimesed saavad, mida nad väärivad" – et tegudel on tegija jaoks moraalselt õiglased ja sobivad tagajärjed.[1] Näiteks eeldus, et üllad teod saavad lõpuks tasu ja kurjad teod saavad lõpuks karistatud, kuuluvad selle hüpoteesi alla. Teisisõnu, õiglase maailma hüpoteesil on kalduvus omistada tagajärgi – või eeldada tagajärgi – kas universaalsele jõule, mis taastab moraalse tasakaalu, või universaalsele seosele tegude olemuse ja nende tulemuste vahel. See usk viitab üldiselt kosmilise õigluse, saatuse, jumaliku sekkumise, stabiilsuse, korra või karma olemasolule. Seda seostatakse sageli mitmesuguste põhiliste petlike muljetega, eriti mis puudutab kannatuste ratsionaliseerimist põhjusel, et kannatajad väärivad seda.
Hüpotees väljendub eesti keeles mitmetes ütlustes, mis viitavad tagatud karistusele üleastumise eest, näiteks: "said, mis tahtsid, "kuidas küla koerale, nõnda koer külale" jne.[2] Seda hüpoteesi on sotsiaalpsühholoogid laialdaselt uurinud alates sellest, kui Melvin J. Lerner tegi 1960. aastate alguses põhjaliku töö õiglasse maailma uskumisest.[3][4] Sellest ajast peale on uurimine jätkunud, uuritakse hüpoteesi ennustamisvõimet erinevates olukordades ja kultuuride lõikes ning selgitades ja laiendades teoreetilisi arusaamu õiglase maailma uskumustest.[5]