Ristvõlv
From Wikipedia, the free encyclopedia
Ristvõlv, ka ristservjoonvõlv ja servjoonvõlv[1], on võlvitüüp, mis saadakse nelinurkse ruumi kohale asetatud kahe silindervõlvi täisnurksel lõikumisel. Lõikumiskohtadel olevaid diagonaalseid jooni nimetatakse servjoonteks, nende vahele jäävaid kolmnurkseid osi võlvisiiludeks, mida ristservjoonvõlvil on neli. Ristvõlv on tavaline Vana-Rooma ja romaani arhitektuuris. Teravkaarseid ristservjoonvõlve leiab ka gooti arhitektuurist.
Juba romaani arhitektuuris hakati võlvi stabiliseerimiseks ehitama toetava funktsiooniga roideid ja kasutama servjoonvõlvi asemel roietele toetuvat ristroidvõlvi. Roidvõlvehituse tipptase saavutati gooti arhitektuuris.