Kreeta sõda (1645–1669)
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kreeta sõda (kreeka keeles Κρητικός Πόλεμος, türgi keeles Girit'in Fethi), ka Candia sõda (itaalia keeles Guerra di Candia) või Viies Osmanite–Veneetsia sõda, oli konflikt Veneetsia vabariigi ja selle liitlaste (peamiselt Malta rüütlid, Paavstiriik ja Prantsusmaa) ning Osmanite riigi ja berbeririikide vahel, kuna see toimus suures osas Kreeta saare, Veneetsia suurima ja jõukaima ülemerevalduse pärast. Sõda toimus aastatel 1645–1669 ja seda peeti Kreetal, eriti Candia linnas, ning arvukates merelahingutes ja rüüsteretkedes Egeuse merel, kusjuures Dalmaatsia oli teisejärguline sõjatanner.
See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2021) |
Artiklis puuduvad viited. (Detsember 2021) |
Kreeta sõda (Viies Osmanite–Veneetsia sõda) | |||
---|---|---|---|
Osa Osmanite–Veneetsia sõjad | |||
Veneetsia Candia kaart | |||
Toimumisaeg | 1645–1669 | ||
Toimumiskoht | Candia Kreetal, Dalmaatsia ja Egeuse meri | ||
Tulemus | Osmanite võit | ||
Territoriaalsed muudatused |
Osmanite riik vallutas Kreeta, Veneetsia omandas alasid Dalmaatsias | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Kaotused | |||
|
Kuigi mõne esimese sõja-aastaga vallutati enamik Kreetast Osmanite poolt, pidas Kreeta pealinna Candia kindlus (nüüd Irákleio) edukalt vastu. Selle pikaleveninud piiramine sundis mõlemat poolt keskenduma oma vägede varustamisele saarel. Eelkõige veneetslaste jaoks seisnes nende ainus lootus võiduks suurema Osmanite armee üle Kreetal selle edukas näljutamises varustuse ja abivägede järele. Seetõttu kujunes sõda kahe mereväe ja nende liitlaste vahel mereväe kokkupõrgeteks. Veneetsiat aitasid mitmed Lääne-Euroopa riigid, kes paavsti manitsusel ja ristisõjavaimu taaselustamisel saatsid mehi, laevu ja varustust "ristiriiki kaitsma". Kogu sõja vältel säilitas Veneetsia üldise mereväe üleoleku, võites enamiku mereväe lahingutest, kuid Dardanellide blokeerimise katsed olid ainult osaliselt edukad ja vabariigil polnud kunagi piisavalt laevu, et täielikult katkestada varustuse ja abijõudude vool Kreetale. Osmanite jõupingutusi takistasid kodused segadused, samuti nende vägede suunamine põhja poole Transilvaania ja Habsburgide monarhia suunas.
Pikaajaline konflikt kurnas vabariigi majanduse, mis tugines tulusale kaubandusele Osmanite riigiga. 1660. aastateks oli vaatamata teiste kristlike riikide suurenenud abile alanud sõjaväsimus. Osmanid seevastu, olles suutnud Kreetal oma vägesid hoida ja Köprülü perekonna võimeka juhtimise all uuesti elavdanud, saatsid 1666. aastal suurvesiiri otsese järelevalve all välja viimase suure ekspeditsiooni. Sellest sai alguse Candia piiramise viimane ja veriseim etapp, mis kestis rohkem kui kaks aastat. See lõppes kindluse läbirääkimistel üleandmisega, mis pitseeris saare saatuse ja lõpetas sõja Osmanite võiduga. Viimases rahulepingus jättis Veneetsia Kreeta lähedal endale mõned üksikud saarekindlused ja saavutas mõningaid territoriaalseid edusamme Dalmaatsias. Veneetsia soov revanši järele viis vaevalt 15 aastat hiljem uue sõjani, millest Veneetsia väljus võitjana. Kuid Kreeta jäi Osmanite kontrolli alla 1897. aastani, kui sellest sai autonoomne riik; 1913. aastal ühendati see Kreekaga.