Klassikaline kitarr
From Wikipedia, the free encyclopedia
Klassikaline kitarr (nimetatud ka hispaania kitarriks oma päritolu, mitte repertuaari tõttu) on keelpill.
Muud nimetused | hispaania kitarr |
---|---|
Liigitus | keelpillid (näppekeelpill) |
Diapasoon | |
Sugulaspillid | |
Hornbosteli-Sachsi muusikainstrumentide liigituse järgi kuulub klassikaline kitarr kordofonide hulka.
Klassikalist kitarri iseloomustavad nailonist keeled (bassikeeltel on nailon tavaliselt kaetud metallist keermestusega), mida mängitakse sõrmitsedes. Nimetus "klassikaline kitarr" ei pea tähendama, et sellel esitatakse ainult klassikalist repertuaari (kuigi klassikaline muusika on osa selle pilli põhirepertuaarist) – klassikalisel kitarril mängitakse igasugust muusikat, näiteks džässi, folki jne.
Klassikalise kitarri ja selle repertuaari areng hõlmab rohkem kui nelja sajandit. Pilli ajaloole ja arengule on oma panuse andnud mitmed varasemad instrumendid, nagu renessansskitarr ehk gittern, vihuela ja barokk-kitarr. Klassikalise kitarri populaarsus on aastate jooksul püsinud tänu kuulsatele interpreetidele, arranžeerijatele ja heliloojatele. Lühidalt võiks nimetada järgmisi: Gaspar Sanz (1640–1710), Fernando Sor (1778–1839), Mauro Giuliani (1781–1829), Francisco Tárrega (1852–1909), Agustín Barrios Mangoré (1888–1944), Andrés Segovia (1893–1987), Alirio Diaz (1923), Presti-Lagoya Duo (tegutses 1955–1967: Ida Presti, Alexandre Lagoya), Julian Bream (1933) ja John Williams (1941).