Julius III
From Wikipedia, the free encyclopedia
Julius III, ladinapäraselt Iulius III (Giovanni Maria Ciocchi del Monte; ka Gian Maria del Monte, Giovan Maria del Ciocchi või Giammaria Ciocchi del Monte, 10. september 1487 – 23. märts 1555), oli paavst aastatel 1550–1555. Ta oli 221. paavst.
Julius III | |
---|---|
Sünninimi | Giovanni Maria Ciocchi del Monte |
Valitsemisaja algus | 7. veebruar 1550 |
Valitsemisaja lõpp | 23. märts 1555 |
Eelkäija | Paulus III |
Järeltulija | Marcellus II |
Sünnikuupäev | 10. september 1487 |
Sünnikoht | Rooma |
Surmakuupäev | 23. märts 1555 |
Surmakoht | Rooma |
Giovanni Maria Ciocchi del Monte sündis Roomas advokaat Vincenzo Ciocchi del Monte ja Cristofora Saracini viielapselise pere teise lapsena. Ta õppis Perugia ülikoolis ja Siena ülikoolis õigusteadust, kuid loobus ilmalikust karjäärist kiriku teenimise kasuks. Esimesed teoloogiaalased teadmised sai ta oma onult, põhjaliku teoloogilise hariduse aga hiljem dominikaani Lancelot Politi (Ambrosius Catharinus) käest.
Giovanni Ciocchi del Monte esimene kiriklik ametikoht oli tegevus Arezzo katedraali kanoonikuna. Pärast isa surma 1504 sai temast paavst Julius II kantsler. Kui tema onu Antonio Ciocchi del Monte pühitseti 1511 kardinaliks, sai Giovanni Ciocchi del Monte 1513 tema järel Siponto peapiiskopiks. Ta osales 16. veebruaril 1513 Lateraani V kirikukogu uue istungi avatseremoonial ja hiljem kaaspresidendina Trento kirikukogul, kus ta pooldas keisri otsustava sekkumise tõttu oikumeenilise kirikukogu üleviimist Bolognasse.
1527 oli ta üks pantvangidest, kes saksa palgasõdurite nõudel neile Clemens VII poolt loovutati. Vangipõlvest ja hukkamisest õnnestus tal tänu kardinali Pompeo Colonna otsustavale tegutsemisele pääseda. 1544 osales ta komisjoni koostöös, mis valmistas ette Trento oikumeenilise kirikukogu arengukava.