Induse kultuur
From Wikipedia, the free encyclopedia
Induse kultuur oli pronksiaegne tsivilisatsioon Loode-Indias, Induse jõe orus 3300 e.m.a 3300–1300 e.m.a (kõrgaeg 2600–1900 e.m.a).[1][2] Egiptuse ja Mesopotaamia kultuuride kõrval maailma vanim ja laiaulatuslikum kõrgkultuur.[3]
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2011) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Kultuuri kõrgajal võis piirkonna populatsioon ulatuda viie miljoni asukani. Induse linnad on kuulsad nende linnaehituse, tellishoonete ning kanalisatsiooni ja vee võrgustiku poolest.[4]
Induse kultuur koosneb Harappa kultuurist ja Mohenjo-Daro kultuurist. Teaduskirjanduses on kasutatud ka nimesid "Induse Ghaggar-Hakra tsivilisatsioon" või "Induse-Sarasvati tsivilisatsioon; viimane neist põhineb Ghaggar-Hakra jõe samastamisel "Rigvedas" "Nadistuti suktas" mainitud Sarasvati jõega, kuid see oletus on lingvistiliselt ja geograafiliselt vaieldav.[5][6][7]
Induse kultuur koondus Induse jõeoru ja Pandžabi regiooni ümber, hõlmates ka Ghaggar-Hakra jõeoru[8] ning Gangese ja Yamuna jõe vahelise ala.[9][10]
Harappa kultuuri nimi tuleneb tõigast, et kultuuri esimene linn avastati 1920. aastatel Pakistanis tänapäeva Harappa linna lähedal.[11] Induse kultuuri asulakohtade arheoloogiline uurimine on jätkunud sellest saati ning olulisi avastusi on tehtud veel 1999. aastalgi.[12] Teine hästi tuntud Induse kultuuri asula on Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluv Mohenjo-Daro, mis asub samuti tänapäeva Pakistanis.
Harappa keelest puuduvad tänapäeval otsesed teadmised, kuid seda on seostatud protodraviidi, elami-draviidi, (para-)munda ja indoeuroopa keeltega. Harappalaste etniline kuuluvus tekitab tänini Lõuna-Aasias tuliseid vaidlusi.
Induse kultuur oli eelkõige linnakultuur. Säilinud kirjalikke allikaid pole tänini lõplikult dešifreeritud. On teada, et Induse ja Mesopotaamia vahel toimus merekaubandus. Induse kultuur hääbus seni selgitamata põhjustel umbes 1500. aasta paiku e.m.a ja selle viimased alad langesid aarjalaste sissetungi ohvriks. Siiski on Induse kultuuril olnud pikaajaline mõju hilisemale India kultuurile.[3]