Güroskoop
From Wikipedia, the free encyclopedia
Güroskoop (Kreeka keeles: gyros- ring/pöörlemine + skopeo- vaatan/näha) on mehaaniline seade, mille abil saab impulsimomenti arvestades määrata või säilitada liikumise suunda, keerukama seadmega ka ruumilist asendit [1].
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Kiires pöörlemises oleval massil, kettal või muul jäigal kehal (rootoril), mille pöördtelg langeb kokku selle sümmeetriateljega, on impulsimoment, mis mõjub välistele jõududele vastupidises suunas, hoides süsteemi muutumatuna. Kui see seade paigaldada ruumitelgede mitmeastmelise pöörlemisvabadusega kardaanliigendile, võib süsteemi keerates täheldada ringliikumises oleva ketta püsimajäämist esialgsele tasandile.
Peale mehaaniliste güroskoopide vurrmehhanismide (elektrilised, pneumaatilised) on muudelgi põhimõtetel töötavaid güroskoope ehk akselomeetreid: kiirendusanduritega mikrokiibid, kiudoptilised ja ülitundlikud kvantgüroskoopid. Güroskoope kasutatakse navigeerimisseadmetes, seda tingimustes, kus traditsioonilise magnetkompassi kasutamine või asendi määramine horisondi suhtes on raskendatud või võimatu, näiteks pilves või kosmoses. Güroskoope kasutatakse laialdaselt lennunduses pimelennul, raadio teel juhitavate mehitamata helikopterite ja lennukite asendit hoidvate autopilootide stabiliseerimisandurina. Veel kasutatakse güroskoopi näiteks tunneli kaevamisel suunahoidjana.[2]
Kõige lihtsamad güroskoobi näited on vurr ja kiirelt pöörlev jalgratta ratas. Seisev vurr ei püsi püsti, aga kui vurr pöörlema panna, hoiab seade end püsti ja kukub alles siis, kui hõõrdest tingitud pöörlemise kiiruse kadu lõpetab güroskoopefektist tulenevad seadet püsti hoidvad jõud.