Babingtoni vandenõu
From Wikipedia, the free encyclopedia
Babingtoni vandenõu oli 1586. aasta vandenõu, mille eesmärgiks oli mõrvata protestandist Inglismaa kuninganna Elizabeth I, et troonile pääseks katoliiklasest Šotimaa kuninganna Mary Stuart. Vandenõu viis Mary ja suure osa teiste vandenõulaste hukkamiseni Elizabethi ja tema administratsiooni poolt. Hukkamise põhjuseks oli kiri, milles Mary kutsus üles Elizabethi mõrvamisele.[1]
Pikas perspektiivis pidi vandenõu kulmineeruma Inglismaa vallutamisega Hispaania kuninga Felipe II ja Prantsusmaa Katoliikliku Liiga poolt ning katoliikluse taastamisega. Vandenõu avastas Elizabethi õukonnaspioon Sir Francis Walsingham ning ta kasutas vandenõud oma kuninganna kasuks, et takistada Mary püüdlusi hõivata Inglismaa troon.
Peamised vandenõulased olid Anthony Babington ja John Ballard. Anglikaani kirikust hoiduva Babingtoni värbas vandenõusse jesuiitlik preester Ballard, kelle eesmärgiks oli kuninganna Mary vabastada. Walsinghami heaks töötasid topeltagentidena Robert Poley, Gilbert Gifford ja Thomas Phelippes, kellest viimane oli krüptoloog. Katoliku diakon Gifford oli olnud Walsinghami teenistuses 1585. aasta lõpust kuni 1586. aasta alguseni. Gifford kopeeris kogu Mary ja Mary usaldusisiku Thomas Morgani vahelise kirjavahetuse ning andis selle Phelippesile dešifreerida.
Ballard üritas Babingtoni värvata algjärgus vandenõusse, mille eesmärk oli päästa Mary ja tappa Elizabeth, mille tagajärjel oleks Mary Inglismaa uueks kuningannaks saanud. Babington saatis vangistuses olevale Maryle kodeeritud kirja, milles kutsus üles Elizabethi tapmisele, inkrimineerides seega enda kaasvandenõulased. [2] Phelippes dešifreeris Babingtoni saadetud kirja 1586. aasta 7. juulil. 17. juulil vastas Mary kirjale, käskides oma päästjatel Elizabeth mõrvata. Kiri sisaldas samuti fraase, mis vihjasid, et Mary soovib päästmist. 1586. aasta oktoobris toimunud Fotheringay kohtuprotsessil kasutasid Elizabethi riigisekretär William Cecil ja Walsingham kirja asitõendina Mary vastu, kes keeldus end vandenõus süüdi tunnistamast. Lisaks kirjale reetsid Mary tema sekretärid Nau ja Curle, kes tunnistasid surve all, et kirja sisu vastas suures osas tõele.[3]